Mis oleks mõnusam, kui kuuma päikese käes haarata kätte üks mõnus rammus jäätis ja lasta sel oma meeli (l/j)ahutada! Jäätis on suve kuum sõna ja ma ei ole veel siiani kohanud inimest, kes üldse jäätist ei sööks. Mõni lihtsalt on salasööja. (Tunnistage nüüd üles!)
Ja meil on tänapäeval võimalik valida umbes miljoni erineva sordi vahel. Hea küll, see on väikene liialdus, aga fakt on see, et ilmselt keegi meist ei suuda elu jooksul kõiki neid maitseid proovida, mida kaubandus pakub. Jäätisekunn Uku Nurk ehk välja arvatud. :D
Nii et midagi meeldivat leiab ehk igaüks.
Jäätis on aga hoopis vanem leiutis kui meie siin külmkappidega harjunud inimesed võiksime arvata. Juba enne Kristust oskasid vanad kreeklased nautida jäätisega sarnanevat maiust. Enne 10. sajandit tehti aga JÄÄtist tõepoolest JÄÄST. Igatahes tõi 14. sajandi maadeuurija Marco Polo jäätist oma reisidelt kaasa ja mitu sajandit oligi jäätis enamasti vaid kõrgklassi privileeg. Kui jäätist aga 1851. aastal tööstuslikult tootma hakati, said ka vaesemad maiustuse meki suhu.
Tänaseks ongi jäätisest vähemalt Ameerikas saanud enimmüüdud maiustus. Ameeriklased on ka maailma suurimad jäätisetarbijad - aastas süüakse seal ära pea 23 liitrit jäätist inimese kohta. (Nüüd arvutage välja, mitme inimese aasta jäätise kogus oli maailma suurimas jäätises, mis tehti Kanadas ja mis kaalus 24 tonni! Kuna ühe tavalise jäätisetuutu ärasöömiseks kulub umbes 50 limpsatust, siis arvutage, mitu korda tuli Kanada jäätise ärasöömiseks keelt liigutada! Kõrgem matemaatika. :D)
Kui kõige populaarsemad jäätisemaitsed on teadagi vanilje ja šokolaad, siis on loodud ka üsna ebatraditsioonilisi maitseid, siin mõned näited (valige lemmik nüüd välja):
* hot dogi maitseline jäätis
* krokodillimunajäätis
* peekonijäätis (nagu mida?)
* suitsulõhejäätis
* kaheksajalajäätis
* küüslaugujäätis (ma kujutan ette, et Eestis müüdavast mustast küüslaugust annaks päris vinge jäätise meisterdada)
* juustuburgerijäätis (ee... )
* hobuselihajäätis (ei ole võimalik, onju?)
* homaarijäätis
* mädarõikajäätis (uh, see kõlab nagu Eesti külameeste vingerpuss)
* wasabijäätis (ilus roheline, kas pole?)
* sinihallitusjuustujäätis pirniga (seda kindlasti prooviks!)
* kalkunilihajäätis (Ameerika tänupühade magustoit?)
* pitsajäätis
Ja lisaks, Eskimo jäätis ei ole tegelikult see, mida tegi kadunud Onu Eskimo või lihtsalt šokolaadikattega vanillijäätis. PÄRIS eskimo jäätis koosneb lisaks marjadele ka loomarasvast (näiteks põhjapõdra või vaalarasvast). Nämma, eks?
Nii et ma tõesti usun, et ka soolase eelistajad leiavad jäätiseriiulilt oma maitse. Ja mina olen tänulik, et mul on külmkapist võimalik endale selline maius võtta. :P
Wednesday, 2 August 2017
Monday, 24 July 2017
24. juuli 2017 - päike
Käes on südasuvi ja päike on lõpuks avaldanud oma kõige soojema palge Eestimaa jaoks. Tuul on vaibunud, õhk on täis rammestavat suvelõhna, putukad sumisevad agaralt, otsides õite seest magusat nestet. Inimesed on imbunud linnast ära veekogude lähistele päikest ja sooja vett nautima.
Kõik on täis imelist säravat valgust - valgust, mida eestlane pool aastat niiväga taga igatseb, et on valmis seda otsima kõikjalt - soojadelt maadelt, solaariumist, kodukolde südamest... Aga suvel on maailm üle külvatud sooja valgusega, mis paneb sillerdama kõik meie ümber. Koos selle valguse ja soojusega näib, nagu kaoksid peaaegu olematuks muutunud varjude taha ka kõik raskused ja muremõtted. Lihtsalt nii mõnus on kasvõi korrakski istuda maja ees toolil, sirutada välja oma koivad ja tunda, kuidas soe päike nahka mõnusalt pruunimaks (loe: punasemaks) paitab. Muidugi tuleb seda kõike mõistlikult nautida, aga sageli on raske piiri pidada - nii kaua on ju suve igatsetud.
Lisaks valgusele ja soojusele pakub päike täiesti kordumatuid vaatepilte nii tõustes, kui loojudes, trumbates üle mistahes maise kunstniku loomingu. Elasin aastakese paigas, kus polnud ei telerit, Internetti ega mobiiltelefone ja meie ainsaks kinoks oli istuda õhtuti kiviaia peal ja vaadata loojuvat päikest. See korvas mitmekordselt igasuguste tehniliste võimaluste puudumise. Ja igal õhtul on see vaatepilt isesugune, kordumata kunagi.
Tunnistan ise, et olen pigem õhtuinimene ja päikesetõuse on mu elus oluliselt vähem olnud kui päikeseloojanguid, aga ma naudin võrdselt mõlemate värvidemängu ja olen suuteline ka kõige suurema kiirustamise juures hetkeks peatuma ja lihtsalt vaatama. Mõtlen väikese kahetsustundega kõikidele nendele, kes nendel hetkedel pead pööramata minust mööduvad. Päikesevärvid on kingitus, mida ei saa vastu võtmata jätta.
Nii et päike kogu oma variatsioonides on üks neist paljudest asjadest, mille eest olla tänulik.
Boonusena siia lõppu üks pilt päikeseloojangust (leitud Internetist):
Kõik on täis imelist säravat valgust - valgust, mida eestlane pool aastat niiväga taga igatseb, et on valmis seda otsima kõikjalt - soojadelt maadelt, solaariumist, kodukolde südamest... Aga suvel on maailm üle külvatud sooja valgusega, mis paneb sillerdama kõik meie ümber. Koos selle valguse ja soojusega näib, nagu kaoksid peaaegu olematuks muutunud varjude taha ka kõik raskused ja muremõtted. Lihtsalt nii mõnus on kasvõi korrakski istuda maja ees toolil, sirutada välja oma koivad ja tunda, kuidas soe päike nahka mõnusalt pruunimaks (loe: punasemaks) paitab. Muidugi tuleb seda kõike mõistlikult nautida, aga sageli on raske piiri pidada - nii kaua on ju suve igatsetud.
Lisaks valgusele ja soojusele pakub päike täiesti kordumatuid vaatepilte nii tõustes, kui loojudes, trumbates üle mistahes maise kunstniku loomingu. Elasin aastakese paigas, kus polnud ei telerit, Internetti ega mobiiltelefone ja meie ainsaks kinoks oli istuda õhtuti kiviaia peal ja vaadata loojuvat päikest. See korvas mitmekordselt igasuguste tehniliste võimaluste puudumise. Ja igal õhtul on see vaatepilt isesugune, kordumata kunagi.
Tunnistan ise, et olen pigem õhtuinimene ja päikesetõuse on mu elus oluliselt vähem olnud kui päikeseloojanguid, aga ma naudin võrdselt mõlemate värvidemängu ja olen suuteline ka kõige suurema kiirustamise juures hetkeks peatuma ja lihtsalt vaatama. Mõtlen väikese kahetsustundega kõikidele nendele, kes nendel hetkedel pead pööramata minust mööduvad. Päikesevärvid on kingitus, mida ei saa vastu võtmata jätta.
Nii et päike kogu oma variatsioonides on üks neist paljudest asjadest, mille eest olla tänulik.
Boonusena siia lõppu üks pilt päikeseloojangust (leitud Internetist):
Friday, 21 July 2017
21.juuli 2017 - Facebook
Ma tean küll, et see sotsiaalne meedia on üks paras hullus ja ilmselt võtab paljudel meeletult palju aega ära. Pean siiski tunnistama, et ma ise väga suur postitaja ei ole. Pigem postitan siis, kui tõesti midagi erilisemat jagada, aga pigem ei taha oma eraelu nii avalikus keskkonnas jagada.
Ometi olen ma tänulik selle eest, et Facebook pakub mulle võimalust kasvõi natukenegi oma sõprade-tuttavate tegemistega kursis olla. Muidugi on reaalne suhtlus alati eelistatud, aga paraku ei saa kõikide heade tuttavatega väga sageli kokku, paljud neist on ka välismaal ja ilma Facebookita ei teakski ma teinekord, kus nad on või mis nad teevad. Nii et see on omamoodi nagu võimalus olla nendega koos, jagada nende elusündmusi.
Samuti tuletab Facebook nii lahkelt inimeste sünnipäevi meelde. Paratamatult ei jõua kõikide inimeste sünnipäevi meeles pidada. Kuigi kõige lähedasemate inimeste hällipäevad üldiselt ei unune, siis juba kaugemaid sõpru ei oskakski mõnikord ilma Facebookita õnnitleda. Ja ausalt, ka endal on tore saada õnnesoove inimestelt, keda ammu pole näinud. Võib-olla peab mõni seda pinnapealseks, aga ma ise mõtlen alati nende inimeste peale, keda õnnitlen või kes mind õnnitlevad - mõtlen kõikide nende sündmuste peale, mis on meid kokku toonud. Ma arvan, et see on ainult hea. Lihtsalt ei tohi unustada võimalusel ka Facebookiväliselt suhelda :)
Nii et, härra Mark Zuckenberg, kes sa vaid 13 aastat tagasi lõid Harvardis oma kaastudengite jaoks sotsiaalseks suhtluseks väikese pesa nimega Facebook ning ei osanud arvatagi, et see tohutul kiirusel populaarsust kogub ja on tänaseks juba ligi 2 miljardi inimese igapäev, tänud Sulle, et lõid sellise võimaluse. Toogu see siis meieni iga päev killukesi oma sõprade eluhetkedest.
Ometi olen ma tänulik selle eest, et Facebook pakub mulle võimalust kasvõi natukenegi oma sõprade-tuttavate tegemistega kursis olla. Muidugi on reaalne suhtlus alati eelistatud, aga paraku ei saa kõikide heade tuttavatega väga sageli kokku, paljud neist on ka välismaal ja ilma Facebookita ei teakski ma teinekord, kus nad on või mis nad teevad. Nii et see on omamoodi nagu võimalus olla nendega koos, jagada nende elusündmusi.
Samuti tuletab Facebook nii lahkelt inimeste sünnipäevi meelde. Paratamatult ei jõua kõikide inimeste sünnipäevi meeles pidada. Kuigi kõige lähedasemate inimeste hällipäevad üldiselt ei unune, siis juba kaugemaid sõpru ei oskakski mõnikord ilma Facebookita õnnitleda. Ja ausalt, ka endal on tore saada õnnesoove inimestelt, keda ammu pole näinud. Võib-olla peab mõni seda pinnapealseks, aga ma ise mõtlen alati nende inimeste peale, keda õnnitlen või kes mind õnnitlevad - mõtlen kõikide nende sündmuste peale, mis on meid kokku toonud. Ma arvan, et see on ainult hea. Lihtsalt ei tohi unustada võimalusel ka Facebookiväliselt suhelda :)
Nii et, härra Mark Zuckenberg, kes sa vaid 13 aastat tagasi lõid Harvardis oma kaastudengite jaoks sotsiaalseks suhtluseks väikese pesa nimega Facebook ning ei osanud arvatagi, et see tohutul kiirusel populaarsust kogub ja on tänaseks juba ligi 2 miljardi inimese igapäev, tänud Sulle, et lõid sellise võimaluse. Toogu see siis meieni iga päev killukesi oma sõprade eluhetkedest.
Wednesday, 19 July 2017
19.juuli 2017 - fotoaparaat
Millise kergusega saame tänapäeval jäädvustada mistahes hetke, kanda endaga kaasas ilusaid, naljakaid, põnevaid, mälestusi, hoida visuaalselt enda ligi inimesi, keda armastame. Kas pole see mitte põhjus olla tänulik!
Veel vaid paarsada aastat tagasi oli selline tänapäeval nõnda igapäevane võimalus vaid fantaasiavaldkonda kuuluv ja ilmus ehk siin seal mõnedes imemuinasjuttudes, mis jäid inimeste jaoks otsekui mingi ebamaisuse loori taha, igavesti kättesaamatuteks, vaid unistustesse kuuluvaks. Kuid nüüd on paljud imemuinasjutud teoks saanud, nende seas võimalus hetkega talletada mistahes meile meeldiv moment.
Sõna "fotograafia" tuleneb, nagu suur osa tehnoloogiaalaseid termineid, kreeka keelest ja tähendab "valgusega joonistamist". Soomlased on seda üsna otseselt võtnud ja tõlkinudki foto kui "valokuva". Tegelikult on see ju üsna poeetiline - valguspilt, valguskunst.
Meid võib ehk üllatada, aga fotograafia sai mõnes mõttes alguse juba 17. sajandi alguses, kui avastati, et päike muudab hõbenitraadi mustaks, kuigi tollal leiti, et mingit praktilist väärtust sellel ei ole. Katsed hõbenitraadiga aga jätkusid õnneks sellegipoolest ja läbi järgnevate sajandite avastati, et nõnda valguse ja hõbenitraadiga töödeldud paberi peale saab erinevaid kujutisi tekitada.
Esimene foto tehti juba 1820. aastatel. Kuigi kujutise tekkimiseks läks mitu päeva (ehk siis fotograafide keeles - säriaeg oli väga-väga pikk), oli kujutis täiesti äratuntav ja valguspiltide ajalugu oli saanud alguse. Selline nägi välja esimene säilinud foto aastast 1826 ja selle autor on Joseph Nicéphore Niépce:
Juba mõned aastad hiljem, 1838, õnnestus Niépce'i partneril, Louis Daguerre'il (seesama, kes leiutas ka dagerrotüüpia) luua märksa kvaliteetsem pilt. Ta pildistas liiklusrohket tänavat, aga kuna säriaeg oli ikkagi üsna pikk (mitu minutit), siis ei jäänud liiklus näha, küll aga tabas fotosilm kingaviksija koos kliendiga:
Ja juba aasta hiljem, 1839, loodi ka esimene portreefoto, mis ei jää oma teravuselt sugugi alla paljudele tänapäeva fotodele:
Nüüd aga ei kujutaks me elu ilma digipiltideta ettegi. Aga milline põnev ja pikk tee on olnud selleni, et me saaks võtta taskust telefoni, vajutada klõps ja saata selle maailma laiali. Milline tohutu hulk avastusi ja ka ebaõnnestumisi ja katseid on selle võimalikuks teinud!
Nii et jah, ma olen tänulik. Ja klõpsutan mõnuga. :)
Friday, 14 July 2017
14. juuli 2017 - vitamiinid
Ma olen suhteliselt regulaarne vitamiinide tarbija, et tervis ikka raudne oleks (ja jaksaks kõiki neid haigusi kanda...) ja et lihtsalt enesetunne hea oleks. Ja et poleks seda pikka 9 kuud kestvat väsimust, mis kestab 1. koolipäevast lastekaitsepäevani. Ma ei ole sealjuures mingi hull tervisefriik, kes valimatult kõik näost sisse ajab, mida keegi soovitab, aga kuna tekkis reaalne vajadus ihu natuke turgutada (kõigest kippus puudus olema), siis hakkasin seda asja tasapisi enda jaoks uurima.
Nii olengi nii enesestmõistetavalt näiteks igapäevaselt söönud C- ja D-vitamiini ja rauda ning mõtlesin siis, et kui tänulik ma olen, et saan sedasi lihtsa vaevaga puudujääke turgutada. Ma võin küll korralikult süüa ja päikese käes olla, aga midagi pole teha, meie kliimas jääb sellest puudu ja praktiliselt kõikidel eestlastel on pidev D-vitamiini puudus, enamik lihtsalt pole sellest teadlikud. Õnneks on ka arstid ja apteegid hakanud seda mõistma ja senise maksimaalse 1000 IU (International Unit ehk rahvusvaheline ühik, D vitamiini puhul on 1000 IUd 25 mikrogrammi) müüakse nüüd Eesti käsimüügis kuni 4000 IUd. Olen ise kogenud, et alla selle ei ole üldse mõtet jamada, kui on puudujääk.
Ma arvan, et vitamiinidega oleme kõik ühel või teisel kujul kokku puutunud. Mäletan, et lapsena anti meile pisikesi hästi hapusid ümmargusi kollaseid pille, mis oli C-vitamiin. Samuti anti glükoositablette ja need olid maitsvad küll. Mulle tegelikult meeldisid need hapud ka, kuigi need olid ikka tõesti väga hapud. Õnneks ei antud lastele purki kätte, muidu oleks me endale ilmselt liiga teinud.
Vitamiinide kasulikkust tunti juba ammu enne vitamiinide avastamist. Näiteks teadsid juba vanad egiptlased, et maksa söömine aitab leevendada kanapimedust (mida põhjustab A-vitamiini puudus), 18. sajandil avastas Šoti arst James Lind, et tol ajal üsna levinud skorbuuti aitavad ravida tsitruselised ja seetõttu said sidrunid-apelsinid aja jooksul laevameeskondade kohustuslikuks söögilisaks, sest just pikkadel laevasõitudel kippus söök ühekülgseks jääma ja C-vitamiini puudustest tekkiv skorbuut kummitama. Huvitav on see, et skorbuuti uuris 19. sajandil just Tartu Ülikoolis töötanud kirurg Nikolai Lunin. Ta tegi hiirtega katse, söötes ühtedele neist erinevaid piimast eraldatud aineid (proteiine, rasvu, süsivesikuid ja sooli) ja teistele lihtsalt piima. Esimese grupi hiired surid, aga teised arenesid normaalselt. Seega tegi ta järelduse, et "looduslik toit, nagu näiteks piim, peab järelikult lisaks teadaolevatele ainetele sisaldama väikeses koguses veel mingit eluks vajalikku ainet." Sellega võib vitamiinide avastamise alguse tuua siiasamasse Eestisse ja me võlgneme tänu sellele kohalikule arstile. Tema avastusi ei tunnustatud küll mõnda aega, aga algus oli tehtud.
Sõna "vitamiin" loodi siiski mitte väga palju aastaid pärast vitamiinide avastamist. Selle loojaks oli 1912. aastal Poola biokeemik Kazimierz Funk. Ta pani kokku sõnad "vital" (elutähtis / elu) ja "amiin" (lämmastikuühend), sest siis arvati, et just lämmastikühendid on need salapärased ained, mis aitavad erinevaid haigusi ennetada. Kuigi B1 vitamiini ehk tiamiini puhul ongi tegu lämmastikühenditega, siis teiste vitamiinide puhul see nii ei ole.
Inimeste sees on teadaolevalt 13 vitamiini - neist 9 vesilahustuvad (B-vitamiinid ja C) ja 4 rasvlahustuvad (A, D, E, K)
Kust aga erinevaid vitamiine saada, sellest annab näiteks päris hea ülevaate Toitumine.ee lehekülg.
Igal juhul tasub toituda mitmekesiselt ja palju õues viibida, aga meie põhjamaises kliimas peab ikkagi arvestama, et vähemalt teatud (sandi suusailma) aegadel vajab enamik inimesi ka lisavitamiine. Nii et hoidke ses osas endal ja lähedastel silm peal ja olgem tänulikud, et paljusid vaevusi, mis veel paarsada aastat tagasi inimesi hauda viisid, saab ravida lihtsalt vitamiine tarbides.
Nii olengi nii enesestmõistetavalt näiteks igapäevaselt söönud C- ja D-vitamiini ja rauda ning mõtlesin siis, et kui tänulik ma olen, et saan sedasi lihtsa vaevaga puudujääke turgutada. Ma võin küll korralikult süüa ja päikese käes olla, aga midagi pole teha, meie kliimas jääb sellest puudu ja praktiliselt kõikidel eestlastel on pidev D-vitamiini puudus, enamik lihtsalt pole sellest teadlikud. Õnneks on ka arstid ja apteegid hakanud seda mõistma ja senise maksimaalse 1000 IU (International Unit ehk rahvusvaheline ühik, D vitamiini puhul on 1000 IUd 25 mikrogrammi) müüakse nüüd Eesti käsimüügis kuni 4000 IUd. Olen ise kogenud, et alla selle ei ole üldse mõtet jamada, kui on puudujääk.
Ma arvan, et vitamiinidega oleme kõik ühel või teisel kujul kokku puutunud. Mäletan, et lapsena anti meile pisikesi hästi hapusid ümmargusi kollaseid pille, mis oli C-vitamiin. Samuti anti glükoositablette ja need olid maitsvad küll. Mulle tegelikult meeldisid need hapud ka, kuigi need olid ikka tõesti väga hapud. Õnneks ei antud lastele purki kätte, muidu oleks me endale ilmselt liiga teinud.
Vitamiinide kasulikkust tunti juba ammu enne vitamiinide avastamist. Näiteks teadsid juba vanad egiptlased, et maksa söömine aitab leevendada kanapimedust (mida põhjustab A-vitamiini puudus), 18. sajandil avastas Šoti arst James Lind, et tol ajal üsna levinud skorbuuti aitavad ravida tsitruselised ja seetõttu said sidrunid-apelsinid aja jooksul laevameeskondade kohustuslikuks söögilisaks, sest just pikkadel laevasõitudel kippus söök ühekülgseks jääma ja C-vitamiini puudustest tekkiv skorbuut kummitama. Huvitav on see, et skorbuuti uuris 19. sajandil just Tartu Ülikoolis töötanud kirurg Nikolai Lunin. Ta tegi hiirtega katse, söötes ühtedele neist erinevaid piimast eraldatud aineid (proteiine, rasvu, süsivesikuid ja sooli) ja teistele lihtsalt piima. Esimese grupi hiired surid, aga teised arenesid normaalselt. Seega tegi ta järelduse, et "looduslik toit, nagu näiteks piim, peab järelikult lisaks teadaolevatele ainetele sisaldama väikeses koguses veel mingit eluks vajalikku ainet." Sellega võib vitamiinide avastamise alguse tuua siiasamasse Eestisse ja me võlgneme tänu sellele kohalikule arstile. Tema avastusi ei tunnustatud küll mõnda aega, aga algus oli tehtud.
Sõna "vitamiin" loodi siiski mitte väga palju aastaid pärast vitamiinide avastamist. Selle loojaks oli 1912. aastal Poola biokeemik Kazimierz Funk. Ta pani kokku sõnad "vital" (elutähtis / elu) ja "amiin" (lämmastikuühend), sest siis arvati, et just lämmastikühendid on need salapärased ained, mis aitavad erinevaid haigusi ennetada. Kuigi B1 vitamiini ehk tiamiini puhul ongi tegu lämmastikühenditega, siis teiste vitamiinide puhul see nii ei ole.
Inimeste sees on teadaolevalt 13 vitamiini - neist 9 vesilahustuvad (B-vitamiinid ja C) ja 4 rasvlahustuvad (A, D, E, K)
Kust aga erinevaid vitamiine saada, sellest annab näiteks päris hea ülevaate Toitumine.ee lehekülg.
Igal juhul tasub toituda mitmekesiselt ja palju õues viibida, aga meie põhjamaises kliimas peab ikkagi arvestama, et vähemalt teatud (sandi suusailma) aegadel vajab enamik inimesi ka lisavitamiine. Nii et hoidke ses osas endal ja lähedastel silm peal ja olgem tänulikud, et paljusid vaevusi, mis veel paarsada aastat tagasi inimesi hauda viisid, saab ravida lihtsalt vitamiine tarbides.
Thursday, 13 July 2017
13. juuli 2017 - head lõhnad
Ma olen tänulik heade lõhnade eest enda ümber...
... värskelt niidetud muru veidi hapukas lõhn...
... uue raamatu trükisoe lõhn - nii hea on avada raamat ja pista nina selle kaante vahele...
... äikesejärgse õhu värskus...
... sirelite rammestav aroom...
... päikesesooja puidu hõng...
... piparmündi värske lõhn...
... päikeses kuivanud niidetud heina magus lõhn...
... värskelt küpsetatud kuumade (kaneeli)saiakeste lõhn...
... kohviaroom (kuigi ma pole eriline kohvijooja, meeldib mulle värskelt jahvatatud kohvi lõhn)...
... kevadise tärkava looduse, sooja mulla lõhn...
... mere soolane hingus...
... vihmamärja metsa rammus ja värske lõhn...
... nelgiga pikitud apelsini mõnusalt jõulune aroom...
... värskelt pestud juuste lõhn...
... kummalisel kombel ka värske värvi kergelt uimastav lõhn...
... võiga praetud sibulate lõhn pannil...
... oma lapsepõlvekodu lõhn...
...
Usun, et tead seda nimekirja veel jätkata. :)
... värskelt niidetud muru veidi hapukas lõhn...
... uue raamatu trükisoe lõhn - nii hea on avada raamat ja pista nina selle kaante vahele...
... äikesejärgse õhu värskus...
... sirelite rammestav aroom...
... päikesesooja puidu hõng...
... piparmündi värske lõhn...
... päikeses kuivanud niidetud heina magus lõhn...
... värskelt küpsetatud kuumade (kaneeli)saiakeste lõhn...
... kohviaroom (kuigi ma pole eriline kohvijooja, meeldib mulle värskelt jahvatatud kohvi lõhn)...
... kevadise tärkava looduse, sooja mulla lõhn...
... mere soolane hingus...
... vihmamärja metsa rammus ja värske lõhn...
... nelgiga pikitud apelsini mõnusalt jõulune aroom...
... värskelt pestud juuste lõhn...
... kummalisel kombel ka värske värvi kergelt uimastav lõhn...
... võiga praetud sibulate lõhn pannil...
... oma lapsepõlvekodu lõhn...
...
Usun, et tead seda nimekirja veel jätkata. :)
Wednesday, 12 July 2017
12.juuli 2017 - puhkus
Kindlasti on kõik armsad kaasmaalased tänulikud puhkuse eest. Ausalt, mina olen ka.
Eesti riigis on puhkus tavaliselt 28 kalendripäeva - miinimum 20 päeva, pluss on veel võimalus saada 11 pühadepäeva vabaks (nt jõulud, jaanipäev) ning need on kõik tasustatud.
Vastukaaluks pole Ameerika tööandjatel üldse kohustust töötajatele tasulist puhkust võimaldada, kuigi õnneks seda ikkagi tehakse.
Kes tahaks rohkem puhata, peaks minema näiteks Kuveiti, kus saab koos pühadega puhkuseks 43 päeva. Kes aga armastab riigi raha eest pühi tähistada, peaks minema Kambodžasse, kus on 27 erinevat püha, mis lähevad makstava puhkusena arvesse.
Mitte igal pool ei saa inimesed puhata - paljud tööandjad maailmas sellist luksust ei võimalda, kuigi enamasti on nädalavahetused siiski inimeste enda kasutada. Nii pole asjad aga Põhja-Koreas. Seal on 6-päevane töönädal ja 7.päeval (pühapäeval) käivad inimesed "vabatahtlikult" ja tasuta riigi õitsenguks panustamas. Puhkusest ei saa seal unistadagi. Ja kus seal minna olekski.
Nii et pühkigem pisarad vaestele põhjakorealastele mõeldes ning nautigem meile antud hingamise aega. Natuke võib kodus muru niita, aga ei tohi unustada lihtsalt jalad seinal mõnulemist. :)
Eesti riigis on puhkus tavaliselt 28 kalendripäeva - miinimum 20 päeva, pluss on veel võimalus saada 11 pühadepäeva vabaks (nt jõulud, jaanipäev) ning need on kõik tasustatud.
Vastukaaluks pole Ameerika tööandjatel üldse kohustust töötajatele tasulist puhkust võimaldada, kuigi õnneks seda ikkagi tehakse.
Kes tahaks rohkem puhata, peaks minema näiteks Kuveiti, kus saab koos pühadega puhkuseks 43 päeva. Kes aga armastab riigi raha eest pühi tähistada, peaks minema Kambodžasse, kus on 27 erinevat püha, mis lähevad makstava puhkusena arvesse.
Mitte igal pool ei saa inimesed puhata - paljud tööandjad maailmas sellist luksust ei võimalda, kuigi enamasti on nädalavahetused siiski inimeste enda kasutada. Nii pole asjad aga Põhja-Koreas. Seal on 6-päevane töönädal ja 7.päeval (pühapäeval) käivad inimesed "vabatahtlikult" ja tasuta riigi õitsenguks panustamas. Puhkusest ei saa seal unistadagi. Ja kus seal minna olekski.
Nii et pühkigem pisarad vaestele põhjakorealastele mõeldes ning nautigem meile antud hingamise aega. Natuke võib kodus muru niita, aga ei tohi unustada lihtsalt jalad seinal mõnulemist. :)
Tuesday, 11 July 2017
11.juuli 2017 - unenäod
Ma olen tänulik võimaluse eest magada, aga olen ka tänulik magamise ajal antud unenägude eest.
Jah, mõned neist on hirmutavad, aga siis olen ärgates tänulik, et see oli vaid uni.
Sageli aga saan unes olla erinevates imelistes maailmades ja aegades, saan kehastuda erinevateks inimesteks (nii naisteks kui meesteks), suudan lennata majade kohal ja joosta kui tuul, suudan kõnelda erinevaid keeli (ükskord laulsin itaaliakeelset ooperit :D), kohtun põnevate tegelastega (ka kuulsustega - näiteks ühes unenäos sain eraviisiliselt vestelda Ian MacKelleniga ja külastada Sõrmuste Isanda teemaparki), reisin üle maailma erinevates paikades (viimati jälgisin virmaliste mängu Islandil ja ometi pole ma päris elus näinud ei virmalisi ega Islandit). Unenäod toovad nii mõnigi kord kergendust ja lohutust, aitavad peas lahendada eelneval päeval tekkinud küsimusi ja puntraid.
Minu eripära on, et mulle jääb praktiliselt iga päev mõni nähtud unenägu meelde, sageli isegi mitu. 60 % inimestest oma unenägusid tavaliselt ei mäleta, eks ma olen siis see "vähemus". Olen kuulnud, et 12 % inimesi näeb mustvalgeid unenägusid, aga minu omad on eranditult väga värvilised, sageli mängibki teatud värv suurt rolli - näiteks mere türkiissinine... Huvitav on siinjuures seos mustvalge televiisori üleminekuga värvilisele - kui inimene vaatas oma lapsepõlves mustvalget telekat, on ka suurem tõenäosus, et tema unenäod on mustvalged. Ka on mustvalgete unenägude osakaal aastatega vähenenud.
Öeldakse, et inimene ei saa unes lugeda või kella vaadata. Samas on ilmselt ka erandeid, just viimases unenäos teadsin, mis kell on. Kuigi see teadmine oli kuidagi pigem sisemine, mitte et oleksin kella vaadanud.
Niinimetatud "kirkas unenäos" (lucid dreaming) suudab inimene end unenäos juhtida. Seda on mul ikka ette tulnud, et kui mulle miski ei meeldi, siis lihtsalt suunan unenägusid - muudan asjade käiku, teisendan stsenaariumi, põgenen vajadusel üliinimliku kiirusega, lendan... Näen nii palju unenägusid, et tunnen küll sageli ära, et olen unes ja siis saan ka aru, et see on minu kontrollida. Mõnes mõttes võin elada nagu kahes paralleelses maailmas. Ka seda tuleb ette, et kui unenägu pooleli jääb, siis mõtlen välja, mis võiks edasi minna, jään uuesti magama ja vaatan unenägu edasi just nii, nagu soovin. Võib-olla tundub see kõik ebarealistlik, aga paljud rahvad on läbi ajaloo näinud unenägude maailma sama reaalsena kui pärismaailma. Ja kes siis ütleb, mis see "päris" päris on. See on vaatenurga küsimus. Ja enamikele meist on see imede maailm kättesaadav. Kuigi jah, mitte alati kontrollitav ja mitte alati meeldiv.
Unenäod võivad meie jaoks olla ka suureks inspiratsiooniks. Olen ise nii palju näinud erinevaid filmi- ja raamatustsenaariume, kunstiteoseid jne, mida võiks ju vabalt realiseerida. Aga arvatakse, et näiteks Mendelejev sai idee oma tabeli jaoks just unenäost ja Larry Page nägi kõigepealt Google'it unes (ma nägin paar päeva tagasi unes Facebooki, aga see on juba leiutatud... :D), James Watson nägi unenägu DNA topeltheeliksist jne, jne. Nii et me ei saa kindlasti unenägude tähtsust alahinnata.
Paljud usuvad, et unenäod ennustavad teatud sündmusi ka ette. Kes sedagi teab. Ma ei tahaks selles osas spekuleerida ega kutsuda kedagi üles hakkama oma unenägude sümboolikat prohveteeringuks tõlgendama, aga ei saa siiski eitada, et saame teatud sõnumeid unes ette. Näiteks nägin kunagi unes ette Tallinn-Kärdla lennuki allakukkumist paar kuud enne selle juhtumist - see näis unenäos nii tobe, et väike lennuk Hiiumaa kohal alla kukub, aga nii tõesti juhtus. Üldiselt ma siiski otseselt sündmusi ette ei näe, aga võib-olla ei oska ma ka vastavaid sümboleid lugeda. Pigem tasuks mõelda unenägude psühholoogilistele tähendustele - need aitavad küll meie meeleseisunditest paremini aru saada. Näiteks vee nägemine peegeldatavat tundeid - kui vesi on sogane, siis võib arvata, et meil on tundedki sellised, selge, rahulik vesi aga peegeldab stabiilsust jne. On nii palju sellist, mida me veel ei tea.
Mõned inimesed kõnnivad unes ringi. Kuigi enamasti on see kahjutu tegevus, kuni aknast välja ei hüpata, siis mõni inimene on teinud vägagi tavatuid tegusid, isegi sõitnud autoga. Huvitav on aga see, et üks tavaline medõde, kes ei teadnud endal olevat mingeid erilisi kunstikalduvusi, maalib öösiti tavatuid pilte ja ei mäleta oma tegevusest hommikuti midagi. Tal on isegi oma kodulehekülg, kus võib tema teoseid imetleda: http://www.leehadwin.com/
Huvitav on see, et kuigi meie keha (enamasti) unenägude ajal puhkab, siis meie aju on veelgi aktiivsem kui ärkvel olles. Aga ilmselt on see aju viis erinevaid asju meie peas ära lahendada. Öeldakse ka, et inimesed, kes näevad palju unenägusid, on ka loovamad.
Jah, ka pimedad "näevad" und. Need, kes on kunagi näinud, näevad tõesti ka kujutisi, kuigi aja möödudes muutuvad nendegi unenäod visuaalivabaks, aga hõlmatud on siiski muud meeled.
Võib tunduda tavatu, aga kõik inimesed, keda unes näeme, on meile kusagilt juba tuttavad - meediast, rahva seast... Meie aju ei suuda luua nägu, mida ta pole kunagi näinud.
Me näeme und umbes 2 tundi ööpäevas, nii et öö jooksul näeme mitmeid unenägusid (4-7), millest mõned kestavad vaid sekundeid, kuigi näivad tundidena. Arvatavalt näeb keskmine inimene 6 aastat oma elust unenägusid - mõelge, 6 aastat sürreaalses, ebamaises maailmas... See on päris hulk aega.
Enamik meist on tuttavad unehalvatusega - meie keha on unede ajal enamasti liikumisvõimetu (välja arvatud mõnedel uneskõndijatel), ilmselt et kaitsta meid soovimatute tegude eest. Mõnikord aga jätkub see "halvatus" ka veel pärast ärkamist ning see on suhteliselt ebameeldiv tunne. Õnneks on see kiiresti mööduv.
Mis puutub magamise kestvusse, siis on inimesi, kes kannatavad niiöelda uinuva kaunitari sündroomi all ja võivad magada mitu päeva järjest. Enamasti on see konditsioon siiski ajaga mööduv. Küll aga on inimeste unevajadus erinev - mul endal on olnud aegu, kus suudan magada 15 tundi ööpäevas, üldiselt 10 tunnist siiski piisab. Margaret Thatcher aga näiteks vajavat vaid 3-4 tundi und päevas. Mõelge, milline produktiivsus! (Ainult kaelkirjak magab veel vähem...)
Unenägudele on aga tähtsust omistatud läbi terve ajaloo. Näiteks koostasid esimese unenägude sõnaraamatu egiptlased juba 4000 aastat tagasi. Põlised austraallased aga on omistanud unenägude maailmale sama reaalse tähenduse kui ärkveloleku maailmale.
Kuni aga leiutatakse masin, mis suudab salvestada meie unenägusid ja neid meile hommikul ette mängida, jääb ilmselt paljugi unenäomaailmast meile kättesaamatuks ja saladuslikuks. Aga olge rahulikud, selle masina leiutamise kallal töö juba käib...
Seni aga võime olla tänulikud, et meil on võime näha unenägusid ja unistada...
Jah, mõned neist on hirmutavad, aga siis olen ärgates tänulik, et see oli vaid uni.
Sageli aga saan unes olla erinevates imelistes maailmades ja aegades, saan kehastuda erinevateks inimesteks (nii naisteks kui meesteks), suudan lennata majade kohal ja joosta kui tuul, suudan kõnelda erinevaid keeli (ükskord laulsin itaaliakeelset ooperit :D), kohtun põnevate tegelastega (ka kuulsustega - näiteks ühes unenäos sain eraviisiliselt vestelda Ian MacKelleniga ja külastada Sõrmuste Isanda teemaparki), reisin üle maailma erinevates paikades (viimati jälgisin virmaliste mängu Islandil ja ometi pole ma päris elus näinud ei virmalisi ega Islandit). Unenäod toovad nii mõnigi kord kergendust ja lohutust, aitavad peas lahendada eelneval päeval tekkinud küsimusi ja puntraid.
Minu eripära on, et mulle jääb praktiliselt iga päev mõni nähtud unenägu meelde, sageli isegi mitu. 60 % inimestest oma unenägusid tavaliselt ei mäleta, eks ma olen siis see "vähemus". Olen kuulnud, et 12 % inimesi näeb mustvalgeid unenägusid, aga minu omad on eranditult väga värvilised, sageli mängibki teatud värv suurt rolli - näiteks mere türkiissinine... Huvitav on siinjuures seos mustvalge televiisori üleminekuga värvilisele - kui inimene vaatas oma lapsepõlves mustvalget telekat, on ka suurem tõenäosus, et tema unenäod on mustvalged. Ka on mustvalgete unenägude osakaal aastatega vähenenud.
Öeldakse, et inimene ei saa unes lugeda või kella vaadata. Samas on ilmselt ka erandeid, just viimases unenäos teadsin, mis kell on. Kuigi see teadmine oli kuidagi pigem sisemine, mitte et oleksin kella vaadanud.
Niinimetatud "kirkas unenäos" (lucid dreaming) suudab inimene end unenäos juhtida. Seda on mul ikka ette tulnud, et kui mulle miski ei meeldi, siis lihtsalt suunan unenägusid - muudan asjade käiku, teisendan stsenaariumi, põgenen vajadusel üliinimliku kiirusega, lendan... Näen nii palju unenägusid, et tunnen küll sageli ära, et olen unes ja siis saan ka aru, et see on minu kontrollida. Mõnes mõttes võin elada nagu kahes paralleelses maailmas. Ka seda tuleb ette, et kui unenägu pooleli jääb, siis mõtlen välja, mis võiks edasi minna, jään uuesti magama ja vaatan unenägu edasi just nii, nagu soovin. Võib-olla tundub see kõik ebarealistlik, aga paljud rahvad on läbi ajaloo näinud unenägude maailma sama reaalsena kui pärismaailma. Ja kes siis ütleb, mis see "päris" päris on. See on vaatenurga küsimus. Ja enamikele meist on see imede maailm kättesaadav. Kuigi jah, mitte alati kontrollitav ja mitte alati meeldiv.
Unenäod võivad meie jaoks olla ka suureks inspiratsiooniks. Olen ise nii palju näinud erinevaid filmi- ja raamatustsenaariume, kunstiteoseid jne, mida võiks ju vabalt realiseerida. Aga arvatakse, et näiteks Mendelejev sai idee oma tabeli jaoks just unenäost ja Larry Page nägi kõigepealt Google'it unes (ma nägin paar päeva tagasi unes Facebooki, aga see on juba leiutatud... :D), James Watson nägi unenägu DNA topeltheeliksist jne, jne. Nii et me ei saa kindlasti unenägude tähtsust alahinnata.
Paljud usuvad, et unenäod ennustavad teatud sündmusi ka ette. Kes sedagi teab. Ma ei tahaks selles osas spekuleerida ega kutsuda kedagi üles hakkama oma unenägude sümboolikat prohveteeringuks tõlgendama, aga ei saa siiski eitada, et saame teatud sõnumeid unes ette. Näiteks nägin kunagi unes ette Tallinn-Kärdla lennuki allakukkumist paar kuud enne selle juhtumist - see näis unenäos nii tobe, et väike lennuk Hiiumaa kohal alla kukub, aga nii tõesti juhtus. Üldiselt ma siiski otseselt sündmusi ette ei näe, aga võib-olla ei oska ma ka vastavaid sümboleid lugeda. Pigem tasuks mõelda unenägude psühholoogilistele tähendustele - need aitavad küll meie meeleseisunditest paremini aru saada. Näiteks vee nägemine peegeldatavat tundeid - kui vesi on sogane, siis võib arvata, et meil on tundedki sellised, selge, rahulik vesi aga peegeldab stabiilsust jne. On nii palju sellist, mida me veel ei tea.
Mõned inimesed kõnnivad unes ringi. Kuigi enamasti on see kahjutu tegevus, kuni aknast välja ei hüpata, siis mõni inimene on teinud vägagi tavatuid tegusid, isegi sõitnud autoga. Huvitav on aga see, et üks tavaline medõde, kes ei teadnud endal olevat mingeid erilisi kunstikalduvusi, maalib öösiti tavatuid pilte ja ei mäleta oma tegevusest hommikuti midagi. Tal on isegi oma kodulehekülg, kus võib tema teoseid imetleda: http://www.leehadwin.com/
Huvitav on see, et kuigi meie keha (enamasti) unenägude ajal puhkab, siis meie aju on veelgi aktiivsem kui ärkvel olles. Aga ilmselt on see aju viis erinevaid asju meie peas ära lahendada. Öeldakse ka, et inimesed, kes näevad palju unenägusid, on ka loovamad.
Jah, ka pimedad "näevad" und. Need, kes on kunagi näinud, näevad tõesti ka kujutisi, kuigi aja möödudes muutuvad nendegi unenäod visuaalivabaks, aga hõlmatud on siiski muud meeled.
Võib tunduda tavatu, aga kõik inimesed, keda unes näeme, on meile kusagilt juba tuttavad - meediast, rahva seast... Meie aju ei suuda luua nägu, mida ta pole kunagi näinud.
Me näeme und umbes 2 tundi ööpäevas, nii et öö jooksul näeme mitmeid unenägusid (4-7), millest mõned kestavad vaid sekundeid, kuigi näivad tundidena. Arvatavalt näeb keskmine inimene 6 aastat oma elust unenägusid - mõelge, 6 aastat sürreaalses, ebamaises maailmas... See on päris hulk aega.
Enamik meist on tuttavad unehalvatusega - meie keha on unede ajal enamasti liikumisvõimetu (välja arvatud mõnedel uneskõndijatel), ilmselt et kaitsta meid soovimatute tegude eest. Mõnikord aga jätkub see "halvatus" ka veel pärast ärkamist ning see on suhteliselt ebameeldiv tunne. Õnneks on see kiiresti mööduv.
Mis puutub magamise kestvusse, siis on inimesi, kes kannatavad niiöelda uinuva kaunitari sündroomi all ja võivad magada mitu päeva järjest. Enamasti on see konditsioon siiski ajaga mööduv. Küll aga on inimeste unevajadus erinev - mul endal on olnud aegu, kus suudan magada 15 tundi ööpäevas, üldiselt 10 tunnist siiski piisab. Margaret Thatcher aga näiteks vajavat vaid 3-4 tundi und päevas. Mõelge, milline produktiivsus! (Ainult kaelkirjak magab veel vähem...)
Unenägudele on aga tähtsust omistatud läbi terve ajaloo. Näiteks koostasid esimese unenägude sõnaraamatu egiptlased juba 4000 aastat tagasi. Põlised austraallased aga on omistanud unenägude maailmale sama reaalse tähenduse kui ärkveloleku maailmale.
Kuni aga leiutatakse masin, mis suudab salvestada meie unenägusid ja neid meile hommikul ette mängida, jääb ilmselt paljugi unenäomaailmast meile kättesaamatuks ja saladuslikuks. Aga olge rahulikud, selle masina leiutamise kallal töö juba käib...
Seni aga võime olla tänulikud, et meil on võime näha unenägusid ja unistada...
Sunday, 2 July 2017
2. juuli 2017 - tuul
Tuul. Jajah, seesama tuul, mis siin hiljaaegu paksu pahandust tegi ja autosid lömastas. Miks ometi olla sellise asja eest tänulik, tekib ehk küsimus.
Täna hommikul rattaga tööle sõites puhus mulle vastu nii kõva tuul, et ma oleksin otsekui vastu nähtamatut müüri põrutanud rattaga. Kõrvus vilistas ja väntasin, kui palju jaksasin, edasi ei liikunud kuigivõrd. Kui sellest kõigest hoolimata tundsin selle stiihia ees korraga jalustnõrgestavat aukartust - oled ehk midagi sarnast tundnud, kui seisad vaikselt ja korraga tabab sind sahmakas tuulehingust kogu oma jõuga - ajad käed laiali ja tunned looduse vägevust. See võtab hingegi kinni, aga millegipärast tekitab seletamatut rõõmu ja hingevärinat. Juba selle tunde eest olen tänulik. Aga ma räägin veel ühe loo tuulest...
Elas kord üks talumees, kes kasvatas vilja. Igal aastal ta nurises ja kurtis ja kaebles Jumala poole, et küll oli suvi liiga külm, küll liiga palav, küll liiga vihmane, küll ei olnud jällegi piisavalt vett. Niimoodi kestis see aasta aastalt, kuni Jumal ise lõpuks pöördus selle talumehe poole, öeldes: "Ma näen, et sa pole rahul minu antuga. Teeme siis nii, et ma annan sulle üheks aastaks ise võimu oma põllu kohal oleva ilma üle - siis saad ise valida just täpselt sellise ilma, nagu sulle sobib!"
Mees oli jahmunud, kuid rõõmustas ootamatult süllekukkunud võimaluse eest. Ja tõesti, Jumal oli oma sõna pidanud - kui mees soovis, et paistaks päike, polnud põllu kohal ainsatki pilve ning päike hellitas kasvavaid viljapäid. Kui aga tundus, et vili vajaks vett, lasi talumees kõrte peale mõnusat sooja vihma sadada.
Möödus suvi ja saabus lõikusaeg - tundus, et kõik on suurepärane, sest vili oli kasvanud mühinal ja tõotas tulla rikkalik saak. Kui aga mees läks vilja üle vaatama, tabas teda täielik šokk - kõrred olid küll imeilusad, ent viljapead olid teradest täiesti tühjad! Mees keeras oma pea taeva poole ja hüüdis Jumalat.
"Mis on siis nüüd lahti? Kas ei saanud saanud sa ise mitte luua endale kõige ideaalsemaid tingimusi vilja kasvuks? Kas ei saanud sa ise mitte valida endale igaks päevaks sobivat ilma?" küsis Jumal.
Mees näitas Jumalale tühje viljapäid ning laiutas käsi:
"Ma ei saa aru. Ma ju ometi andsin viljale piisavalt päikest ja vihma - hoolitsesin väga selle eest, et taimedel oleks nii vett kui valgust. Kui nüüd... nüüd on mu saak ometi rikutud!"
"Sa andsin viljale küll päikest ja vihma, aga kas sa lasid ka tuult viljapäid hellitada?" küsis Jumal.
Tuul... See tüütu juustesasija, see hirmus puudemurdja, see kole tolmukeerutaja. See oli mehel täiesti meelest läinud.
"Milleks tuul?" küsis ta nõutult.
"Just tuul on see, mis su kalleid viljapäid tolmeldab, et peades saaksid kuldsed terad valmida. Ilma selleta vili ei valmi," vastas Jumal.
Mees lasi pea norgu, mõistes, et taaskord on Jumal olnud temast targem ning tema oma inimlikkuses ei osanud kõikide oluliste asjade peale mõelda. Edaspidi lubas ta olla rahul just sellise ilmaga, mida Jumal jagab, sest tema ei jäta ju midagi vajalikku kahe silma vahele - isegi kui inimestele tema pakutav ei meeldi. Aga kõik on millekski vajalik. Isegi tuul...
Täna hommikul rattaga tööle sõites puhus mulle vastu nii kõva tuul, et ma oleksin otsekui vastu nähtamatut müüri põrutanud rattaga. Kõrvus vilistas ja väntasin, kui palju jaksasin, edasi ei liikunud kuigivõrd. Kui sellest kõigest hoolimata tundsin selle stiihia ees korraga jalustnõrgestavat aukartust - oled ehk midagi sarnast tundnud, kui seisad vaikselt ja korraga tabab sind sahmakas tuulehingust kogu oma jõuga - ajad käed laiali ja tunned looduse vägevust. See võtab hingegi kinni, aga millegipärast tekitab seletamatut rõõmu ja hingevärinat. Juba selle tunde eest olen tänulik. Aga ma räägin veel ühe loo tuulest...
Elas kord üks talumees, kes kasvatas vilja. Igal aastal ta nurises ja kurtis ja kaebles Jumala poole, et küll oli suvi liiga külm, küll liiga palav, küll liiga vihmane, küll ei olnud jällegi piisavalt vett. Niimoodi kestis see aasta aastalt, kuni Jumal ise lõpuks pöördus selle talumehe poole, öeldes: "Ma näen, et sa pole rahul minu antuga. Teeme siis nii, et ma annan sulle üheks aastaks ise võimu oma põllu kohal oleva ilma üle - siis saad ise valida just täpselt sellise ilma, nagu sulle sobib!"
Mees oli jahmunud, kuid rõõmustas ootamatult süllekukkunud võimaluse eest. Ja tõesti, Jumal oli oma sõna pidanud - kui mees soovis, et paistaks päike, polnud põllu kohal ainsatki pilve ning päike hellitas kasvavaid viljapäid. Kui aga tundus, et vili vajaks vett, lasi talumees kõrte peale mõnusat sooja vihma sadada.
Möödus suvi ja saabus lõikusaeg - tundus, et kõik on suurepärane, sest vili oli kasvanud mühinal ja tõotas tulla rikkalik saak. Kui aga mees läks vilja üle vaatama, tabas teda täielik šokk - kõrred olid küll imeilusad, ent viljapead olid teradest täiesti tühjad! Mees keeras oma pea taeva poole ja hüüdis Jumalat.
"Mis on siis nüüd lahti? Kas ei saanud saanud sa ise mitte luua endale kõige ideaalsemaid tingimusi vilja kasvuks? Kas ei saanud sa ise mitte valida endale igaks päevaks sobivat ilma?" küsis Jumal.
Mees näitas Jumalale tühje viljapäid ning laiutas käsi:
"Ma ei saa aru. Ma ju ometi andsin viljale piisavalt päikest ja vihma - hoolitsesin väga selle eest, et taimedel oleks nii vett kui valgust. Kui nüüd... nüüd on mu saak ometi rikutud!"
"Sa andsin viljale küll päikest ja vihma, aga kas sa lasid ka tuult viljapäid hellitada?" küsis Jumal.
Tuul... See tüütu juustesasija, see hirmus puudemurdja, see kole tolmukeerutaja. See oli mehel täiesti meelest läinud.
"Milleks tuul?" küsis ta nõutult.
"Just tuul on see, mis su kalleid viljapäid tolmeldab, et peades saaksid kuldsed terad valmida. Ilma selleta vili ei valmi," vastas Jumal.
Mees lasi pea norgu, mõistes, et taaskord on Jumal olnud temast targem ning tema oma inimlikkuses ei osanud kõikide oluliste asjade peale mõelda. Edaspidi lubas ta olla rahul just sellise ilmaga, mida Jumal jagab, sest tema ei jäta ju midagi vajalikku kahe silma vahele - isegi kui inimestele tema pakutav ei meeldi. Aga kõik on millekski vajalik. Isegi tuul...
Saturday, 1 July 2017
1. juuli 2017 - ühistransport
Ma pean ausalt tunnistama, et kuulun nende paljude hulka, kes aeg-ajalt ühistranspordiliiklust kiruda armastab - küll on ta liiga täis, liiga kallis, ei sõida õigetel aegadel, jääb hiljaks, jääb vahele, haiseb...
Liiga, liiga, liiga...
Aga see, et meil on olemas täiesti toimiv ja tegelikult mitte hingehinnaga ühistransport, on tegelikult tänu põhjus. Meil on näiteks uute rongide kõrval suhteliselt puhtad ja konditsioneeritud bussid, nendest linnadevahelistes bussides on sageli isegi tasuta internet, filmivaatamise võimalus, joogi-söögi võimalus jne, jne. Luksus, mida me oleme hakanud iseenesestmõistetavalt võtma. Ja Tallinna inimestel on muidugi lausa tasuta võimalus ühistranspordis liigelda. Küsimust, kas see finantsilises mõttes pikemas perspektiivis ka väga mõistlik on, ma siinkohal ei aruta. Aga bussi-trammi-trolliga sõitjatele on see pealinnas kindlasti suur privileeg.
Meie transport ei käi lihtsalt millalgi "mañana" ja saabub siis millalgi kolm päeva pärast.
Meie transport ei näe välja selline:
Nii et jah, ma olen tänulik, kui lähen jaama, vaatan kellaaja, ostan pileti, astun bussi/rongi/trammi/trolli ja sõidan sinna, kuhu tahan, millal tahan.
Liiga, liiga, liiga...
Aga see, et meil on olemas täiesti toimiv ja tegelikult mitte hingehinnaga ühistransport, on tegelikult tänu põhjus. Meil on näiteks uute rongide kõrval suhteliselt puhtad ja konditsioneeritud bussid, nendest linnadevahelistes bussides on sageli isegi tasuta internet, filmivaatamise võimalus, joogi-söögi võimalus jne, jne. Luksus, mida me oleme hakanud iseenesestmõistetavalt võtma. Ja Tallinna inimestel on muidugi lausa tasuta võimalus ühistranspordis liigelda. Küsimust, kas see finantsilises mõttes pikemas perspektiivis ka väga mõistlik on, ma siinkohal ei aruta. Aga bussi-trammi-trolliga sõitjatele on see pealinnas kindlasti suur privileeg.
Meie transport ei käi lihtsalt millalgi "mañana" ja saabub siis millalgi kolm päeva pärast.
Meie transport ei näe välja selline:
Või selline:
Friday, 30 June 2017
30.juuni 2017 - valu
Jah, valu.
Ja ma ei mõtle mitte sellist valu, mis paneb meid soovima, et oleksime surnud. Mitte sellist valu, mis ei anna järele, hoolimata mistahes meetmetest, mis jälitab meid ja närib armutult.
Ma mõtlen valu kui füüsilist nähtust.
Olen tänulik, et meie organismil on selline häiresüsteem sisse ehitatud, mida me ei saa ignoreerida. Valu annab meile märku, et miski on kehas valesti. Ja enne, kui haarame valuvaigisti järele, tasub mõelda, mis seda valu põhjustab. Ja ravida põhjust, mitte lihtsalt elimineerida valu.
Maailmas on inimesi, kes ei ole suutelised valu tundma. Kõlab justkui midagi, mida endalegi ihaldada. Tegelikkuses murravad need inimesed oma luid, tekitavad vigastusi ja haavu, kuid pole sellest üldse teadlikud, enne kui on juba hilja. Neil puudub see eluks esmatähtis häiresüsteem, mis ühtepidi meile nii palju probleeme tekitab, teistpidi aga aitab ära hoida suuremaid probleeme. Võiks isegi öelda, et valu aitab meil teatud olukorras ellu jääda, võtta kontroll enda kätte.
Ja mõnikord on füüsiline valu see, mis aitab leevendada sisemist valu. Olen hakanud mõistma, miks inimesed näiteks ennast lõiguvad või endale muul viisil viga teevad. Kindlasti ei kiida ma seda teguviisi heaks, aga ma mõistan, miks selline mehhanism toimib - väliselt tekitatud valu aitab summutada sisemist ängi. See on omamoodi nagu appikarje. Iseasi, kas oskame seda ära tunda ja selliseid inimesi toetada - niisugused inimesed ei vaja meie haletsust või halvakspanu, vaid seda, et oleksime nende jaoks olemas, kuulaksime neid ära, aktsepteeriksime neid sellisena, nagu nad on. Sageli on juba sellest palju abi.
Samas, kas pole mitte huvitav, et sõnal "valu" on eesti keeles 2 tähendust. Kuigi täiesti erinevad, on neil minu jaoks teatav kokkupuutepunkt. Ühtepidi on valu organismi reaktsioon teatud ärritajatele. Teistpidi aga tähendab valu vormi valatavat sulametalli. Need kaks sõna saavad kokku seal, kus valu meid otsekui vormib - annab häirekella, aga sageli vormib meid kaastundlikumaks teiste valutajate suhtes, vormib meid ettevaatlikumaks, vormib meid targemaks ja teadlikumaks.
Just niisuguses tähenduses olengi tänulik.
Ja ma ei mõtle mitte sellist valu, mis paneb meid soovima, et oleksime surnud. Mitte sellist valu, mis ei anna järele, hoolimata mistahes meetmetest, mis jälitab meid ja närib armutult.
Ma mõtlen valu kui füüsilist nähtust.
Olen tänulik, et meie organismil on selline häiresüsteem sisse ehitatud, mida me ei saa ignoreerida. Valu annab meile märku, et miski on kehas valesti. Ja enne, kui haarame valuvaigisti järele, tasub mõelda, mis seda valu põhjustab. Ja ravida põhjust, mitte lihtsalt elimineerida valu.
Maailmas on inimesi, kes ei ole suutelised valu tundma. Kõlab justkui midagi, mida endalegi ihaldada. Tegelikkuses murravad need inimesed oma luid, tekitavad vigastusi ja haavu, kuid pole sellest üldse teadlikud, enne kui on juba hilja. Neil puudub see eluks esmatähtis häiresüsteem, mis ühtepidi meile nii palju probleeme tekitab, teistpidi aga aitab ära hoida suuremaid probleeme. Võiks isegi öelda, et valu aitab meil teatud olukorras ellu jääda, võtta kontroll enda kätte.
Ja mõnikord on füüsiline valu see, mis aitab leevendada sisemist valu. Olen hakanud mõistma, miks inimesed näiteks ennast lõiguvad või endale muul viisil viga teevad. Kindlasti ei kiida ma seda teguviisi heaks, aga ma mõistan, miks selline mehhanism toimib - väliselt tekitatud valu aitab summutada sisemist ängi. See on omamoodi nagu appikarje. Iseasi, kas oskame seda ära tunda ja selliseid inimesi toetada - niisugused inimesed ei vaja meie haletsust või halvakspanu, vaid seda, et oleksime nende jaoks olemas, kuulaksime neid ära, aktsepteeriksime neid sellisena, nagu nad on. Sageli on juba sellest palju abi.
Samas, kas pole mitte huvitav, et sõnal "valu" on eesti keeles 2 tähendust. Kuigi täiesti erinevad, on neil minu jaoks teatav kokkupuutepunkt. Ühtepidi on valu organismi reaktsioon teatud ärritajatele. Teistpidi aga tähendab valu vormi valatavat sulametalli. Need kaks sõna saavad kokku seal, kus valu meid otsekui vormib - annab häirekella, aga sageli vormib meid kaastundlikumaks teiste valutajate suhtes, vormib meid ettevaatlikumaks, vormib meid targemaks ja teadlikumaks.
Just niisuguses tähenduses olengi tänulik.
Thursday, 29 June 2017
29.juuni 2017 - puhas vesi
Ma olen harjutanud ennast vett jooma. Mitte et ma nüüd mingisugune tervisefriik oleksin, aga olen püüdnud kujundada endas head harjumust toidukordade vahele vett juua. Öeldakse, et inimene peaks päevas ühe kehakaalu kilogrammi kohta tarbima 30 ml vett päevas. See tähendaks, et u 70-kilone inimene vajab umbes 2,1 liitrit vett päevas. See on umbes 7-8 klaasitäit. Tundub palju, aga päeva peale jagades seda nii hirmus palju ei olegi. Samas kohv ei lähe arvesse, sest see viib just vee kehast välja. Mõni ütleb, et tee ka ei lähe, aga taimetee ikkagi läheb. Muud vedelikud (nt supp) on nii ja naa. Igatahes point on selles, et vett tuleb aeg-ajalt tarbida, igaüks tunnetagu ise, mis talle sobib.
See oli siis see epistli osa :D
Aga ma olen väga tänulik selle eest, et ma võin vabalt juua siinset kraanivett, kus iganes ma ka ei viibiks. Mõnel pool on vesi küll mitte eriti hea maitsega ja mõnel pool võib selle rauasisaldus põhjagi alt ära lüüa, aga üldiselt on puhas joogivesi Eestis igal pool vabalt kättesaadav. See on veepuuduses vaevlevas maailmas tõeline luksus.
Vaid 2,5 % kogu maailma veest on magevesi (sellest omakorda on kuni 10 % jääliustike jms all). Ja sellest vaid väga väike osa on tegelikult puhas. Hinnanguliselt joob 2 miljardit inimest maailmas vett, mis on saastatud väljaheidetega (öka!) ja vee saastatuse tõttu põhjustab vesi arengumaades 80 % seal levivatest haigustest - igal aastal sureb 3-4 miljonit inimest niisugustesse haigustesse. Mõelge, 2 Eestitäit inimest sureb igal aastal lihtsalt sellepärast, et tarbivad musta vett, sest neil lihtsalt pole paremat võtta!
Meie oleme Eestis koos USA, Kanada ja Uus-Meremaaga maailma kõige suuremad veetarbijad inimese kohta aastas! See ei tähenda, et me raiskaks vett, aga see paneb ikka mõtlema, et elame tohutus luksuses oma veetarbimisega! Täna on peaaegu pool maailmast kimpus veevarudega. Mõelge sellele, kui järjekordselt kraani lahti keerate! Ja samas, ärge liialt muretsege - öeldakse, et veega ei maksa siin Eestis liiga kitsi ka olla, sest vesi uhab omakorda baktereid torudest minema ja normaalne veetarbimine hoiab veesüsteemid puhtamana kui seda hoiaks kitsi olemine. Aga lihtsalt mõelge, milline privileeg meil on praktiliselt piiramatu puhta vee kasutusvõimalusega!
See on väga suur põhjus tänulik olemiseks.
See oli siis see epistli osa :D
Aga ma olen väga tänulik selle eest, et ma võin vabalt juua siinset kraanivett, kus iganes ma ka ei viibiks. Mõnel pool on vesi küll mitte eriti hea maitsega ja mõnel pool võib selle rauasisaldus põhjagi alt ära lüüa, aga üldiselt on puhas joogivesi Eestis igal pool vabalt kättesaadav. See on veepuuduses vaevlevas maailmas tõeline luksus.
Vaid 2,5 % kogu maailma veest on magevesi (sellest omakorda on kuni 10 % jääliustike jms all). Ja sellest vaid väga väike osa on tegelikult puhas. Hinnanguliselt joob 2 miljardit inimest maailmas vett, mis on saastatud väljaheidetega (öka!) ja vee saastatuse tõttu põhjustab vesi arengumaades 80 % seal levivatest haigustest - igal aastal sureb 3-4 miljonit inimest niisugustesse haigustesse. Mõelge, 2 Eestitäit inimest sureb igal aastal lihtsalt sellepärast, et tarbivad musta vett, sest neil lihtsalt pole paremat võtta!
Meie oleme Eestis koos USA, Kanada ja Uus-Meremaaga maailma kõige suuremad veetarbijad inimese kohta aastas! See ei tähenda, et me raiskaks vett, aga see paneb ikka mõtlema, et elame tohutus luksuses oma veetarbimisega! Täna on peaaegu pool maailmast kimpus veevarudega. Mõelge sellele, kui järjekordselt kraani lahti keerate! Ja samas, ärge liialt muretsege - öeldakse, et veega ei maksa siin Eestis liiga kitsi ka olla, sest vesi uhab omakorda baktereid torudest minema ja normaalne veetarbimine hoiab veesüsteemid puhtamana kui seda hoiaks kitsi olemine. Aga lihtsalt mõelge, milline privileeg meil on praktiliselt piiramatu puhta vee kasutusvõimalusega!
See on väga suur põhjus tänulik olemiseks.
Wednesday, 28 June 2017
28.juuni 2017 - WC
Jah, te lugesite õigesti. Olen tänulik võimaluse eest kasutada tänapäeva mugavusi ka vetsus käies. Inimene veedab keskmiselt 1,5 aastat (just!) oma elust vetsus istudes (meeste puhul tuleks ilmselt korrutada mingi arvuga), nii et mugavus mängib siin olulist rolli.
Me oleme nii harjunud sellega, et läheme, teeme häda ära, kasutame pehmet paberit ja tõmbame kogu selle kraami ühe lihtsa liigutusega kusagile olematusse. Nii lihtne, onju?
Aga ilmselt mäletavad paljud neid aegu, kus vetsupaber oli nii defitsiitne, et kui keegi selle ka endale ostis, siis pandi see klaaskappi lihtsalt külalistele imetlemiseks. Vetsus aga olid korralikult ruudukujuliseks lõigatud vanad ajalehed, mida tuli hoolega käte vahel pehmeks mudida. (Anekdoodis leiutasid venelased selleks puhuks isegi paberikortsutamismasina.) Muidugi tolleaegsed ajalehed ka võimaldasid sellist kasutust, katsu sa tänapäeva klantspiltidega lehtede-ajakirjadega sama teha - need ei põle, ei upu, ei kõdune. Lisaks sellele olid enamikes kodudes omal ajal vaid kuivkäimlad ja pidi hoolega vaatama, et talvisel ajal tuul privaatseid kohti ära ei külmetaks ja enne istumist tuli härmakord istmelaualt maha pühkida. Eks neid kohti ole nüüdki, aga me oleme ikka nii harjunud oma soojustatud, lõhnavate vesiklosettidega, et ei tahaks kuidagi neid "paadimajakeste" aegu tagasi, kuigi ka selles on oma nostalgia. Muidugi vähem peenemates kohtades oli lihtsalt auk põrandas, nagu näiteks Venemaal tänapäevalgi avalikes kohtades küllalt tavaline on - seal käimiseks peavad põlved heas korras olema. :D
Miljard inimest maailmas aga ei tea tänapäevalgi midagi WC-de mugavusest. Neil lihtsalt pole sellist asja. Näiteks Afganistanis on praktiliselt kõikidel küll telekad, aga vaid 7 % rahvastikust on käimla.
19. novembril 2001 asutati Maailma Tualetiorganisatsioon ning samal päeval tähistatakse ka maailma vetsupäeva.
Vetsupaber, mis on väga paljudele inimestele tänapäevalgi täiesti tundmatu asi (hinnanguliselt 4 miljardit inimest paberit ei kasuta) ning jõudis meienigi alles sügaval nõukaajal, leiutati väidetavalt juba 6. sajandi Hiinas. Võttis ikka aega, et meie tarbimisse jõuda! :D Samas rulli kujul on vetsupaber olemas juba 1890. aastast. Patent vetsupaberile võeti aga esimesena hoopis Albaanias.
Paljud armastavad vetsus kaua istuda ja tänapäeval on muutunud üsna tavaliseks see, et võetakse nutiseade vetsu kaasa. Sellega tasub aga olla ettevaatlik, sest koguni 7 miljonit ameeriklast on kurtnud, et nad on oma kalli telefoni vetsu pillanud. Eesti kohta vastav statistika puudub, aga arvata on, et ega siingi neist puudust ei ole.
Kui sa oled luksusearmastaja, siis kõige kallimat vetsu ei tuleks sul mitte otsida kusagilt Araabia sultani paleest - 19 miljonit dollarit maksva vetsu kasutamiseks peaksid sa minema rahvusvahelisse kosmosejaama. Samas olla Maa peal Hong Kongis asuva puhtast kullast ja kalliskividega kaetud tualetipoti hind koguni 29 miljonit dollarit. Selle ehitas juveliir Lam Sai-wing, kes sai inspiratsiooni Lenini mõttest, et parim asi, mida kullast saaks teha, oleks ehitada avalikke käimlaid
Kui oled aga Singapuris, ära kindlasti unusta vett tõmmata, sest vastasel juhul võid 150 dollarit trahvi saada ja politsei kontrollib seda pisteliselt! Samuti saad Singapuris trahvi nätsu närimise eest (jah, ainult närimise eest). Nii et puhas kant.
Kui oled juba Aasia kandis ja erinevad WC-d on sinu teema, siis astu läbi ka Taiwani "Modern Toilet" restoranist, kus isegi toite serveeritakse pisikestel vetsupottidel. :D Lõuna-Koreas on aga lausa vetsudele pühendatud teemapark ja muuseum. Nii tähtsaks, kui pidasid vetsusid vanad roomlased, ei pea siiski keegi - neil oli nimelt olemas nii vetsujumalus, kanalisatsioonijumalus kui ka väljaheitejumalus. Kuidas neid küll kummardati, ei oska kohe öeldagi. :D
Kui keskmiselt püsib üks veetsee toimivana umbes 50 aastat, siis Kreekas Knossose palees on käimla, mida on edukalt kasutatud juba 4000 aastat. Kuningas Minos nautis aga juba 2800 aastat tagasi sealsamas kandis isegi vesiklosetti.
Samas kui üle poole maailmast õigeid vetsumugavusi tunda ei saa, on Jaapanis 75 % kodudest kõrgtehnoloogilised vetsud, mille kasutamiseks pole paberit vajagi, need mõõdavad vererõhku, mängivad veevulinat, on soojustusega ning sulguvad ja avanevad automaatselt, nii et endal pole vaja midagi puudutada. Küsimus, kas neil ikka Interneti püsiühendus ka on?
Kes aga otsib ekstreemseid elamusi, peab minema Siberisse, kus on võimalus otse kaljuservalt tühjendada end 2,5 km sügavusse tühjusse.
Nii et kõige selle keskel on meil igati põhjust olla tänulik, et meil on olemas kõik modernsed mugavused (võib-olla küll mitte nii peened kui Jaapanis, aga ikkagi) ja me ei pea nii igapäevase asja pärast muretsema.
Me oleme nii harjunud sellega, et läheme, teeme häda ära, kasutame pehmet paberit ja tõmbame kogu selle kraami ühe lihtsa liigutusega kusagile olematusse. Nii lihtne, onju?
Aga ilmselt mäletavad paljud neid aegu, kus vetsupaber oli nii defitsiitne, et kui keegi selle ka endale ostis, siis pandi see klaaskappi lihtsalt külalistele imetlemiseks. Vetsus aga olid korralikult ruudukujuliseks lõigatud vanad ajalehed, mida tuli hoolega käte vahel pehmeks mudida. (Anekdoodis leiutasid venelased selleks puhuks isegi paberikortsutamismasina.) Muidugi tolleaegsed ajalehed ka võimaldasid sellist kasutust, katsu sa tänapäeva klantspiltidega lehtede-ajakirjadega sama teha - need ei põle, ei upu, ei kõdune. Lisaks sellele olid enamikes kodudes omal ajal vaid kuivkäimlad ja pidi hoolega vaatama, et talvisel ajal tuul privaatseid kohti ära ei külmetaks ja enne istumist tuli härmakord istmelaualt maha pühkida. Eks neid kohti ole nüüdki, aga me oleme ikka nii harjunud oma soojustatud, lõhnavate vesiklosettidega, et ei tahaks kuidagi neid "paadimajakeste" aegu tagasi, kuigi ka selles on oma nostalgia. Muidugi vähem peenemates kohtades oli lihtsalt auk põrandas, nagu näiteks Venemaal tänapäevalgi avalikes kohtades küllalt tavaline on - seal käimiseks peavad põlved heas korras olema. :D
Miljard inimest maailmas aga ei tea tänapäevalgi midagi WC-de mugavusest. Neil lihtsalt pole sellist asja. Näiteks Afganistanis on praktiliselt kõikidel küll telekad, aga vaid 7 % rahvastikust on käimla.
19. novembril 2001 asutati Maailma Tualetiorganisatsioon ning samal päeval tähistatakse ka maailma vetsupäeva.
Vetsupaber, mis on väga paljudele inimestele tänapäevalgi täiesti tundmatu asi (hinnanguliselt 4 miljardit inimest paberit ei kasuta) ning jõudis meienigi alles sügaval nõukaajal, leiutati väidetavalt juba 6. sajandi Hiinas. Võttis ikka aega, et meie tarbimisse jõuda! :D Samas rulli kujul on vetsupaber olemas juba 1890. aastast. Patent vetsupaberile võeti aga esimesena hoopis Albaanias.
Paljud armastavad vetsus kaua istuda ja tänapäeval on muutunud üsna tavaliseks see, et võetakse nutiseade vetsu kaasa. Sellega tasub aga olla ettevaatlik, sest koguni 7 miljonit ameeriklast on kurtnud, et nad on oma kalli telefoni vetsu pillanud. Eesti kohta vastav statistika puudub, aga arvata on, et ega siingi neist puudust ei ole.
Kui sa oled luksusearmastaja, siis kõige kallimat vetsu ei tuleks sul mitte otsida kusagilt Araabia sultani paleest - 19 miljonit dollarit maksva vetsu kasutamiseks peaksid sa minema rahvusvahelisse kosmosejaama. Samas olla Maa peal Hong Kongis asuva puhtast kullast ja kalliskividega kaetud tualetipoti hind koguni 29 miljonit dollarit. Selle ehitas juveliir Lam Sai-wing, kes sai inspiratsiooni Lenini mõttest, et parim asi, mida kullast saaks teha, oleks ehitada avalikke käimlaid
Kui oled juba Aasia kandis ja erinevad WC-d on sinu teema, siis astu läbi ka Taiwani "Modern Toilet" restoranist, kus isegi toite serveeritakse pisikestel vetsupottidel. :D Lõuna-Koreas on aga lausa vetsudele pühendatud teemapark ja muuseum. Nii tähtsaks, kui pidasid vetsusid vanad roomlased, ei pea siiski keegi - neil oli nimelt olemas nii vetsujumalus, kanalisatsioonijumalus kui ka väljaheitejumalus. Kuidas neid küll kummardati, ei oska kohe öeldagi. :D
Kui keskmiselt püsib üks veetsee toimivana umbes 50 aastat, siis Kreekas Knossose palees on käimla, mida on edukalt kasutatud juba 4000 aastat. Kuningas Minos nautis aga juba 2800 aastat tagasi sealsamas kandis isegi vesiklosetti.
Samas kui üle poole maailmast õigeid vetsumugavusi tunda ei saa, on Jaapanis 75 % kodudest kõrgtehnoloogilised vetsud, mille kasutamiseks pole paberit vajagi, need mõõdavad vererõhku, mängivad veevulinat, on soojustusega ning sulguvad ja avanevad automaatselt, nii et endal pole vaja midagi puudutada. Küsimus, kas neil ikka Interneti püsiühendus ka on?
Kes aga otsib ekstreemseid elamusi, peab minema Siberisse, kus on võimalus otse kaljuservalt tühjendada end 2,5 km sügavusse tühjusse.
Tuesday, 27 June 2017
27.juuni 2017 - muusika
Ma olen väga tänulik muusika eest...
Muusika saadab meid kõiki igal pool - me kuuleme seda kodus, tööl, ühistranspordis, isegi vahest oma peas. :) Me ei kujutaks oma elu ilma muusikata ettegi. Meil kõigil on oma lemmikud, muusika, millega olla otsekui "samas rütmis". Muusika, mille paneme mängima siis, kui tuju on hea, kui meel on kurb, kui tahab lihtsalt mõelda, kui tahab meloodiat nautida... Meie muusikamaitse on mõnes mõttes veidi nagu riided, mida kanname - see teeb meid unikaalseks, ent kõneleb samas üht-teist meie olemuse kohta.
Minu enda lemmikute ampluaa on väga lai, ulatudes keskaegsest muusikast metalini ja vaimulikust muusikast popini. Olen leidnud igas muusikastiilis midagi, mis mind eriti kõnetab, aga ma armastan enim sellest muusikat, mis annab mulle hingerahu (ja see ei ole alati ja igal hetkel tingimata rahulik muusika - vahest tahab hing end justkui "tühjaks röökida"). Samuti vajan muusikat, mille sõnum kõnetaks, nii et lood stiilis "Ma olen arst, tunne end hästi, kui taevas on sinine... tümp-tümp-tümp" mulle väga ei imponeeri. Need on minu jaoks lihtsalt igavad. (Andke siis andeks need, kelle lemmiklugu see oli!) Aga ükski muusikamaitse ei ole halvem ega parem - nii on see ju kõikide maitsetega. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid muusikaeelistusi, ja ma olen tänulik, et see variatsioon on nii lai - igaüks leiab endale midagi.
Siiski tahan jagada ühte lugu, mis kõnetab mind peaaegu alati, eriti aga siis, kui nukrusehetk peale tuleb. Kui Sul on mõni lugu, mida tahad jagada, võid selle julgelt kommentaaridesse postitada - mida rohkem, seda uhkem.
:)
Muusika saadab meid kõiki igal pool - me kuuleme seda kodus, tööl, ühistranspordis, isegi vahest oma peas. :) Me ei kujutaks oma elu ilma muusikata ettegi. Meil kõigil on oma lemmikud, muusika, millega olla otsekui "samas rütmis". Muusika, mille paneme mängima siis, kui tuju on hea, kui meel on kurb, kui tahab lihtsalt mõelda, kui tahab meloodiat nautida... Meie muusikamaitse on mõnes mõttes veidi nagu riided, mida kanname - see teeb meid unikaalseks, ent kõneleb samas üht-teist meie olemuse kohta.
Minu enda lemmikute ampluaa on väga lai, ulatudes keskaegsest muusikast metalini ja vaimulikust muusikast popini. Olen leidnud igas muusikastiilis midagi, mis mind eriti kõnetab, aga ma armastan enim sellest muusikat, mis annab mulle hingerahu (ja see ei ole alati ja igal hetkel tingimata rahulik muusika - vahest tahab hing end justkui "tühjaks röökida"). Samuti vajan muusikat, mille sõnum kõnetaks, nii et lood stiilis "Ma olen arst, tunne end hästi, kui taevas on sinine... tümp-tümp-tümp" mulle väga ei imponeeri. Need on minu jaoks lihtsalt igavad. (Andke siis andeks need, kelle lemmiklugu see oli!) Aga ükski muusikamaitse ei ole halvem ega parem - nii on see ju kõikide maitsetega. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid muusikaeelistusi, ja ma olen tänulik, et see variatsioon on nii lai - igaüks leiab endale midagi.
Siiski tahan jagada ühte lugu, mis kõnetab mind peaaegu alati, eriti aga siis, kui nukrusehetk peale tuleb. Kui Sul on mõni lugu, mida tahad jagada, võid selle julgelt kommentaaridesse postitada - mida rohkem, seda uhkem.
:)
Monday, 26 June 2017
26.juuni 2017 - magamine
Keskmiselt kulutab inimene magamiseks umbes 20 aastat oma elust. See tundub justkui meeletu raiskamine ja paneb mõtlema, et mis selle ajaga kõik teha saaks...
Tegelikult on see aeg antud meile kingitusena - aeg, mil saame end päevasteks tegemisteks nii füüsiliselt kui vaimselt välja puhata. Aeg, mil saame mõneks ajaks täielikult kõrvale panna kõik oma mured ja koormad... ja uskuge või mitte, aga hommikul on paljud neist muredest ja koormatest otsekui imeväel kuhugi kadunud. Ega's asjata öelda, et hommik on õhtust targem.
Ja mis oleks mõnusam, kui sirutada õhtul voodis välja oma väsinud koivad ja anda end õndsalt unehõlma. Need hetked voodis enne uinumist on ühed mu lemmikhetked.
Nii et ma olen väga ääretult tänulik selle võimaluse eest end õhtuti mõnusasti teki sisse keerata ja umbes 8 järgnevat tundi õndsas teadvusetuses veeta, et hommikuti puhanuna ärgata.
Pealegi, ma olen voodis väga osav - ma olen suuteline magama päevi... igas asendis :D
Tegelikult on see aeg antud meile kingitusena - aeg, mil saame end päevasteks tegemisteks nii füüsiliselt kui vaimselt välja puhata. Aeg, mil saame mõneks ajaks täielikult kõrvale panna kõik oma mured ja koormad... ja uskuge või mitte, aga hommikul on paljud neist muredest ja koormatest otsekui imeväel kuhugi kadunud. Ega's asjata öelda, et hommik on õhtust targem.
Ja mis oleks mõnusam, kui sirutada õhtul voodis välja oma väsinud koivad ja anda end õndsalt unehõlma. Need hetked voodis enne uinumist on ühed mu lemmikhetked.
Nii et ma olen väga ääretult tänulik selle võimaluse eest end õhtuti mõnusasti teki sisse keerata ja umbes 8 järgnevat tundi õndsas teadvusetuses veeta, et hommikuti puhanuna ärgata.
Pealegi, ma olen voodis väga osav - ma olen suuteline magama päevi... igas asendis :D
Sunday, 25 June 2017
25.juuni 2017 - Internet
Ärkan hommikul, vaatan üle oma e-mailid, kiikan Facebooki, saadan mõned sünnipäevaõnnesoovid, heidan pilgu ühele nunnule kassivideole Youtube'is. See kõik tundub nii loomulik, nii argine, aga ometi on seegi midagi, mille eest tänulik olla.
Internet - meedium, ilma milleta ei kujutaks me tänapäeva elu ettegi. See ei tähenda hoopiski seda, et ma istuksin koguaeg netis ja ilma selleta enam ei suudaks eladagi, vaid pigem seda, et võrgus olemisest on saanud meie elu lahutamatu osa - me kirjutame e-maile, skaibime, vaatame telerit üle võrgu, teeme oma pangatehinguid, ostame transpordipileteid, ostame veebipoodidest asju...
Ometi veel paarkümmend aastat tagasi ei olnud meil isegi mitte aimu, et midagi sellist üldse võimalik saab olla. Kuigi Internet on maailmas olemas olnud ametlikult juba 1969. aastast, siis paljud meist ilmselt nägin Internetti esimest korda alles 30 aastat pärast selle sündi, siis kui esimesed julged ettevõtted end juba võrku olid jäädvustanud ja Internet hakkas vaikselt täituma erinevate lehekülgedega - alguses hallid ja ilmetud, siis järjest kirevamad ja vilkuvamad... Ja kõigest mõne aastaga oligi Interneti kuulsus plahvatuslikult kasvanud ja see oli muutunud elu lahutamatuks osaks.
Inimõiguste Instituudi lehelt võib lugeda: "Interneti kui informatsiooni leidmise ja edastamise ning suhtluskanali olulisus on pannud paljusid väitma, et internet ja sellele ligipääs on muutunud inimõiguseks. Instituudi hinnangul ei ole internet iseenesest inimõigus, küll aga on internet üha olulisemaks vahendiks inimõiguste tagamisel." 2010 oli Soome esimene riik, mis muutis Interneti püsiühenduse põhiõiguseks. Meil Eestis on õigus Internetile ka täiesti olemas ja seegi pole üldse iseenesestmõistetav - on palju riike, kus kas Internet on üldse laiemale avalikkusele keelatud (nt Põhja-Korea) või on sellel olulised piirangud ja inimestel on ligipääs vaid teatud veebilehtedele (nt Hiinas). See, et meie siin isegi soolauka servas tsivilisatsioonist kaugel olles saame igal ajal Internetti kasutada, on tohutu privileeg, millest ilmselt ei saadakski aru enne, kui see meilt ära võetaks.
Internet on lisaks mitmetele probleemidele toonud kaasa unikaalseid võimalusi, avardades tohutul määral meie maailmapilti - tänu Internetile on meil juurdepääs müriaadidele infohulkadele - sisuliselt on kogu maailm meil sõna otseses mõttes peopesal.
Kuna Interneti ajalugu on põnev ja kirju, siis mõned põnevad faktid tahaks teiega siin jagada.
* Üllatav on see, et veebilehtede ajalugu on just enam-vähem sama pikk kui uue Eesti Vabariigi ajalugu - esimese veebilehe tegi 1991. aasta augustis Tim Berners-Lee. Ta lõi esmakordselt keskkonna, milles on võimalik erinevaid digitaalseid objekte – faile, pilte ja videosid – tänapäeval brauserina tuntud tarkvara abil vaadata, luua ja alla tõmmata. Lisaks Turingi auhinnale on mees ka rüütliks löödud - suuresti just tänu tema teenetele veebinduse vallas. Niisugune nägi välja maailma esimene avalik veebileht:
.png)
Mõelge siis, kui pika tee oleme käinud üksnes ühe inimpõlve jooksul!
*Esimene sõnum edastati (e-maili siis veel polnud) aastal 1969 ARPANETi lingi kaudu ja käis see umbes nii:
Kaks meest istusid arvuti taga, üks California Ülikoolis, teine Stanfordi Uurimisinstituudis. Mõlemal olid telefonid peos ja edastati järgnev dialoog:
Kulus aga vaid 7 aastat, kui saadeti esimene spämmkiri ja selle autoriks oli 1978. aastal arvutite müüja Gary Thuerp. (Kui ta oleks vaid teadnud, milleni see viib!!! 70% tänapäeva e-mailidest on spämm.)
*Ühe tavalise e-maili saatmiseks liigutatakse umbes 2 miljardit elektroni, päevas saadetakse üle 260 miljardi e-maili. Eks kalkuleerige, milline elektronide voog pidevalt edasi-tagasi sähvib.
*Võime aga uhked olla, et esimene lause, mis iial Skype'i vahendusel edastati, oli eestikeelne. 2003 aprillis ütles üks Skype'i arendajatest kuulsad esimesed sõnad: "Tere, kas sa kuuled mind?"
*Tänapäeval kasutab Internetti sõna otseses mõttes pool maailma - hinnangulisest 3,2 miljardit inimest. Neist omakorda pool kasutab Facebooki. (Mark Zuckenberg võib laialt naeratada)
*Internet tundub suur? Google'i hinnangul sisaldab Internet tänapäeval umbes 5 miljonit terabaiti infot (ühe terabaidi sisse mahub nii umbes 1000 normaalse kvaliteediga filmi) ja kui keegi tahaks kogu Internetti alla laadida (või Ümera Ülu kombel välja trükkida), siis mahuks see ära "ainult" 200 miljonile BlueRay diskile. Hea äriidee, hakata müüma "Interneti kogutud teosed: 200 miljonit köidet" :D
*Kogu selle maailma katva võrgu ülalpidamiseks on vaja 50 miljonit hobujõudu elektrit iga päev (huvitav, kust need hobused võetakse?)
*Samas kui Internet (kõik need miljardid miljardid elektronid) üles kaaluda, kaalub kogu värk umbes sama palju kui üks maasikas. Paneb mõtlema - 50 miljonit hobust on vaja ühe maasika ülalpidamiseks?!
Ja meie saame olla ainult tänulikud, et keegi sellise süsteemi on välja mõelnud ja käiku lasknud. Sealt edasi on fantaasia ja arenduse piiriks ainult taevas! :)
Internet - meedium, ilma milleta ei kujutaks me tänapäeva elu ettegi. See ei tähenda hoopiski seda, et ma istuksin koguaeg netis ja ilma selleta enam ei suudaks eladagi, vaid pigem seda, et võrgus olemisest on saanud meie elu lahutamatu osa - me kirjutame e-maile, skaibime, vaatame telerit üle võrgu, teeme oma pangatehinguid, ostame transpordipileteid, ostame veebipoodidest asju...
Ometi veel paarkümmend aastat tagasi ei olnud meil isegi mitte aimu, et midagi sellist üldse võimalik saab olla. Kuigi Internet on maailmas olemas olnud ametlikult juba 1969. aastast, siis paljud meist ilmselt nägin Internetti esimest korda alles 30 aastat pärast selle sündi, siis kui esimesed julged ettevõtted end juba võrku olid jäädvustanud ja Internet hakkas vaikselt täituma erinevate lehekülgedega - alguses hallid ja ilmetud, siis järjest kirevamad ja vilkuvamad... Ja kõigest mõne aastaga oligi Interneti kuulsus plahvatuslikult kasvanud ja see oli muutunud elu lahutamatuks osaks.
Inimõiguste Instituudi lehelt võib lugeda: "Interneti kui informatsiooni leidmise ja edastamise ning suhtluskanali olulisus on pannud paljusid väitma, et internet ja sellele ligipääs on muutunud inimõiguseks. Instituudi hinnangul ei ole internet iseenesest inimõigus, küll aga on internet üha olulisemaks vahendiks inimõiguste tagamisel." 2010 oli Soome esimene riik, mis muutis Interneti püsiühenduse põhiõiguseks. Meil Eestis on õigus Internetile ka täiesti olemas ja seegi pole üldse iseenesestmõistetav - on palju riike, kus kas Internet on üldse laiemale avalikkusele keelatud (nt Põhja-Korea) või on sellel olulised piirangud ja inimestel on ligipääs vaid teatud veebilehtedele (nt Hiinas). See, et meie siin isegi soolauka servas tsivilisatsioonist kaugel olles saame igal ajal Internetti kasutada, on tohutu privileeg, millest ilmselt ei saadakski aru enne, kui see meilt ära võetaks.
Internet on lisaks mitmetele probleemidele toonud kaasa unikaalseid võimalusi, avardades tohutul määral meie maailmapilti - tänu Internetile on meil juurdepääs müriaadidele infohulkadele - sisuliselt on kogu maailm meil sõna otseses mõttes peopesal.
Kuna Interneti ajalugu on põnev ja kirju, siis mõned põnevad faktid tahaks teiega siin jagada.
* Üllatav on see, et veebilehtede ajalugu on just enam-vähem sama pikk kui uue Eesti Vabariigi ajalugu - esimese veebilehe tegi 1991. aasta augustis Tim Berners-Lee. Ta lõi esmakordselt keskkonna, milles on võimalik erinevaid digitaalseid objekte – faile, pilte ja videosid – tänapäeval brauserina tuntud tarkvara abil vaadata, luua ja alla tõmmata. Lisaks Turingi auhinnale on mees ka rüütliks löödud - suuresti just tänu tema teenetele veebinduse vallas. Niisugune nägi välja maailma esimene avalik veebileht:
.png)
Mõelge siis, kui pika tee oleme käinud üksnes ühe inimpõlve jooksul!
*Esimene sõnum edastati (e-maili siis veel polnud) aastal 1969 ARPANETi lingi kaudu ja käis see umbes nii:
Kaks meest istusid arvuti taga, üks California Ülikoolis, teine Stanfordi Uurimisinstituudis. Mõlemal olid telefonid peos ja edastati järgnev dialoog:
"Kas te näete L tähte?"- "Jah, me näeme L tähte," vastati.
- Seejärel trükiti sisse O ja küsiti: "Kas te näete O tähte?"
- "Jah, me näeme O tähte."
- Seejärel trükiti sisse G ja süsteem kukkus kokku (taheti kirjutada LOGIN).
- Ja meie nuriseme, et Internet on vahest aeglane ja meie 10 megabaidine pildifail ei lähe piisavalt kiiresti läbi e-maili minema. :D
Kulus aga vaid 7 aastat, kui saadeti esimene spämmkiri ja selle autoriks oli 1978. aastal arvutite müüja Gary Thuerp. (Kui ta oleks vaid teadnud, milleni see viib!!! 70% tänapäeva e-mailidest on spämm.)
*Ühe tavalise e-maili saatmiseks liigutatakse umbes 2 miljardit elektroni, päevas saadetakse üle 260 miljardi e-maili. Eks kalkuleerige, milline elektronide voog pidevalt edasi-tagasi sähvib.
*Võime aga uhked olla, et esimene lause, mis iial Skype'i vahendusel edastati, oli eestikeelne. 2003 aprillis ütles üks Skype'i arendajatest kuulsad esimesed sõnad: "Tere, kas sa kuuled mind?"
*Tänapäeval kasutab Internetti sõna otseses mõttes pool maailma - hinnangulisest 3,2 miljardit inimest. Neist omakorda pool kasutab Facebooki. (Mark Zuckenberg võib laialt naeratada)
*Internet tundub suur? Google'i hinnangul sisaldab Internet tänapäeval umbes 5 miljonit terabaiti infot (ühe terabaidi sisse mahub nii umbes 1000 normaalse kvaliteediga filmi) ja kui keegi tahaks kogu Internetti alla laadida (või Ümera Ülu kombel välja trükkida), siis mahuks see ära "ainult" 200 miljonile BlueRay diskile. Hea äriidee, hakata müüma "Interneti kogutud teosed: 200 miljonit köidet" :D
*Kogu selle maailma katva võrgu ülalpidamiseks on vaja 50 miljonit hobujõudu elektrit iga päev (huvitav, kust need hobused võetakse?)
*Samas kui Internet (kõik need miljardid miljardid elektronid) üles kaaluda, kaalub kogu värk umbes sama palju kui üks maasikas. Paneb mõtlema - 50 miljonit hobust on vaja ühe maasika ülalpidamiseks?!
Ja meie saame olla ainult tänulikud, et keegi sellise süsteemi on välja mõelnud ja käiku lasknud. Sealt edasi on fantaasia ja arenduse piiriks ainult taevas! :)
Saturday, 24 June 2017
24.juuni 2017 - maksud
Maksud... Tõsiselt või? Nüüd mõtled kindlasti, et ma olen vist natuke ära keeranud, et olen maksude eest tänulik - see on ju kõige rohkem kirutav teema üldse, Eestis on maksud ka ühed kõrgematest maailmas. Ja siis üks hull on tänulik ka veel.
Aga vaadakem seda asja vähe teisest küljest. Jaa, ma siin tegin ka oma deklaratsiooni ja higistasin selle kallal, et kõik õige oleks ja maksuamet nuriseda ei saaks. Aga siis hakkasin mõtlema...
Esiteks, see, et ma maksan makse, tähendab seda, et mul on töö. Mul on võimalus omale elatist teenida, natuke raha kõrvale panna, oma eluga toime tulla.
Teiseks tähendab maksusüsteem seda, et meil siin Eestis on tasuta haridus - nii alg-, põhi-, kesk- kui ka kõrgharidus ja see on juba väga unikaalne maailmas, kus väga paljud peavad oma hariduse eest maksma ja veel suurem hulk inimesi ei saa üldse haridust. Meie aga oleme haridusnäitajate poolest maailma esikümnes, isegi esiviisikus (Viie rikkama Euroopa riigi hulka? Aga me juba oleme seal, sest tõeline rikkus peitub teadmistes ja harituses). Me võtame seda iseenesestmõistetavalt, aga mõelgem selle peale ajal, mil nii paljud meile armsad inimesed lõpetavad erinevaid koole!
Samuti on suur osa tervishoiust meie jaoks tasuta. Jah, osa eest tuleb küll maksta, aga enamik on siiski tasuta, ka lapsed saavad muretult tervisekontrollis käia, hambaravi saada ja vanemad ei pea selle eest eraldi maksma.
Ka töötutele on tagatud meie riigis teatud (kuigi väikesed) toetused ja tervisekindlustus.
Samuti on meil vanaduses võimalik pensioni saada - ka see pole üldsegi mitte iseenesestmõistetav. Võime küll nuriseda pensioni suuruse üle, aga see, et see meil üldse olemas on, on tegelikult privileeg.
Lisaks kõigele muule saavad maksudest toetatud enamik meie kultuurielusündmusi.
Jne, jne, jne.
Need ja paljud teised nii iseenesestvõetavad asjad ei oleks võimalikud, kui me ei maksaks oma igakuiseid tüütuid makse. Minu meelest suurepärane põhjus olla tänulik, et meil kõik need asjad olemas on.
Lisaks sellele töötavad maksuametis vastupidiselt stereotüüpidele rõõmsad noored inimesed, kes on alati heal meelel nõus erinevates maksuküsimustes aitama.
Maksuametil on ka tore laulukoor. :)
Aga vaadakem seda asja vähe teisest küljest. Jaa, ma siin tegin ka oma deklaratsiooni ja higistasin selle kallal, et kõik õige oleks ja maksuamet nuriseda ei saaks. Aga siis hakkasin mõtlema...
Esiteks, see, et ma maksan makse, tähendab seda, et mul on töö. Mul on võimalus omale elatist teenida, natuke raha kõrvale panna, oma eluga toime tulla.
Teiseks tähendab maksusüsteem seda, et meil siin Eestis on tasuta haridus - nii alg-, põhi-, kesk- kui ka kõrgharidus ja see on juba väga unikaalne maailmas, kus väga paljud peavad oma hariduse eest maksma ja veel suurem hulk inimesi ei saa üldse haridust. Meie aga oleme haridusnäitajate poolest maailma esikümnes, isegi esiviisikus (Viie rikkama Euroopa riigi hulka? Aga me juba oleme seal, sest tõeline rikkus peitub teadmistes ja harituses). Me võtame seda iseenesestmõistetavalt, aga mõelgem selle peale ajal, mil nii paljud meile armsad inimesed lõpetavad erinevaid koole!
Samuti on suur osa tervishoiust meie jaoks tasuta. Jah, osa eest tuleb küll maksta, aga enamik on siiski tasuta, ka lapsed saavad muretult tervisekontrollis käia, hambaravi saada ja vanemad ei pea selle eest eraldi maksma.
Ka töötutele on tagatud meie riigis teatud (kuigi väikesed) toetused ja tervisekindlustus.
Samuti on meil vanaduses võimalik pensioni saada - ka see pole üldsegi mitte iseenesestmõistetav. Võime küll nuriseda pensioni suuruse üle, aga see, et see meil üldse olemas on, on tegelikult privileeg.
Lisaks kõigele muule saavad maksudest toetatud enamik meie kultuurielusündmusi.
Jne, jne, jne.
Need ja paljud teised nii iseenesestvõetavad asjad ei oleks võimalikud, kui me ei maksaks oma igakuiseid tüütuid makse. Minu meelest suurepärane põhjus olla tänulik, et meil kõik need asjad olemas on.
Lisaks sellele töötavad maksuametis vastupidiselt stereotüüpidele rõõmsad noored inimesed, kes on alati heal meelel nõus erinevates maksuküsimustes aitama.
Maksuametil on ka tore laulukoor. :)
Friday, 23 June 2017
23.juuni 2017 - valged ööd
Täna-homme on see päev aastas, kus päev praktiliselt otsa ei saagi ja kuigi päike korraks ikkagi loojub, siis päris pimedaks ikka ei lähe.
Ma olen väga tänulik, et meil on lisaks mõnusale suvele ka veel helge aeg, kus on kaua valge ja pimedus polegi justkui päris pimedus.
Tuleb meelde rida laulust:
"Meie pimedus pole pime sinu ees ja öö on sama valge kui päev"
Kuigi laulu taust on vaimulik, sobitub see niivõrd hästi ka meie jaanikuu öid iseloomustama. Me olekski suistel öödel otsekui maheda öövalguse embuses hoitud - kõik masendus, hirmud, kõledus, need taanduvad selle suvise valguse ees.
Ja jällegi, oleme ses osas privilegeeritud, sest kuigi suve on mujalgi maailmas, ei ole kusagil selliseid imelisi suveöid kui põhjamaades.
Nüüd ei jää muud üle, kui ampsata tükike grillisuitsust läbiimbunud šašlõkki, tõmmata sisse sõõm magusat maarjaheina aroomi ja minna sõnajalaõit ja jaanimardikaid otsima - kes teab, mida sellel teel siis leida võib... :)
Ma olen väga tänulik, et meil on lisaks mõnusale suvele ka veel helge aeg, kus on kaua valge ja pimedus polegi justkui päris pimedus.
Tuleb meelde rida laulust:
"Meie pimedus pole pime sinu ees ja öö on sama valge kui päev"
Kuigi laulu taust on vaimulik, sobitub see niivõrd hästi ka meie jaanikuu öid iseloomustama. Me olekski suistel öödel otsekui maheda öövalguse embuses hoitud - kõik masendus, hirmud, kõledus, need taanduvad selle suvise valguse ees.
Ja jällegi, oleme ses osas privilegeeritud, sest kuigi suve on mujalgi maailmas, ei ole kusagil selliseid imelisi suveöid kui põhjamaades.
Nüüd ei jää muud üle, kui ampsata tükike grillisuitsust läbiimbunud šašlõkki, tõmmata sisse sõõm magusat maarjaheina aroomi ja minna sõnajalaõit ja jaanimardikaid otsima - kes teab, mida sellel teel siis leida võib... :)
Thursday, 22 June 2017
22.juuni 2017 - eesti keel
Kord tehti võistlus, milline keel on maailmas kõige kaunima kõlaga ja selleks pidid kõik osaleda soovivate keelte esindajad saatma ühe omakeelse lause.
Eestlased saatsid lause: "Sõida tasa üle silla!"
Pikkade (või hoopiski üsna lühikeste vaidluste) tulemusel selgitati välja, et kõige ilusam keel maailmas on eesti keel.
Nii räägib legend. Aga ma olen üsna kindel, et sarnast legendi räägivad ka paljude teiste keelte esindajad oma keele kohta. :) Eks igaühe emakeel olegi see kõige armsam ja ilusam. Samas ei saa ma salata, et meie keel on ääretult rikas ja kauni kõlaga, seda just oma vokaalirohkuse poolest. Kellel siis veel oleks võimalik öelda selliseid vokaalidest nõretavaid sõnu, nagu:
jõeäärne õueaiamaa
kõueöö
laoõueaiauuendamine
äiaõeoaaiaoaõieau
Või selle asemel, et soovida lihtsalt "Häid jõule ja head uut aastat!", saame meie öelda:
"Maalilist jõuluööeelootusaega ja illuminaarses aoõhetuses uusaastaöövastuvõtuhommikuidülli"
Ja muidugi tunda uhkust lausete üle, nagu:
"Jäääärses kohvikus küsis teenindaja töööölt tulnud kuuuurijalt tema teeeelistust."
Kui teised keeled saavad uhkeldada oma pikkade sõnadega, nagu inglased sõnaga "pneumonoultramicroscopicsilicovolcanoconiosis" (teatav kopsuhaigus) ja hollandlased sõnaga "Hottentottensoldatententententoonstellingsbouwterrein" (hotentoti sõdurite telkide näitusepaik), siis eestlased saavad välja laduda sõna:
"isapaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonnaülemapühapäevajakirinnataskusisevoodrivahe"
ja teatada siis silmagi pilgutamata (ja hinge tõmbamata), et see pole kaugeltki meie kõige pikem sõna, lihtsalt õhku ei jätku rohkemaks. Sest eesti keeles kasutatakse sõnade liitmist ja põhimõtteliselt oleks võimalik sõnu lõpmatuseni venitada ning seetõttu meil ametlikult kõige pikemat sõna ei olegi. On aga kõige lühem - "on", mis on ühtlasi ka kõige lühem grammatiliselt korrektne lause (lause on lause siis, kui selles on öeldis).
Aga grammatikast ei tahtnud ma mitte niiväga rääkida, sest eks sellega oleme ju kõik kooliajal hambaid (ja keelt) teritanud. Tahtsin vaid rõhutada, et meil on põnev ja unikaalne keel, mida me oleme suutnud läbi sajandite karmuse hoida hoolimata oma arvulisest väiksusest. Oleme maailmas Islandi järel väiksuselt teine rahvas, millel on omakeelne kõrgharidus. Meie keel on riigikeele staatuses. Meie keelt kasutatakse tehnoloogiaterminite jaoks, arvutis, luules, kirjanduses, meie keel uueneb pidevalt ja uusi ja põnevaid sõnu tuleb aina juurde. Eesti keel elab. Ja see on asi, mille eest võib olla tohutult tänulik maailmas, kus tuhanded keeled surevad lihtsalt välja, unustatakse veel enne, kui neist keegi midagi kuuleb. Kaovad jäljetult, kirja panemata, mäletamata. Aga meil on oma kiri, oma keel, ka oma unikaalne "õ" täht, mida mitte kellelgi teisel sellisel kujul või sellises kasutuses ei ole.
Ja et see armas eesti keel mitte ära ei ununeks, siis tasub iga päev teha mõned keeleharjutused (püüa neid korrata võimalikult mitu korda ja järjest kiirenevas tempos):
Eestlased saatsid lause: "Sõida tasa üle silla!"
Pikkade (või hoopiski üsna lühikeste vaidluste) tulemusel selgitati välja, et kõige ilusam keel maailmas on eesti keel.
Nii räägib legend. Aga ma olen üsna kindel, et sarnast legendi räägivad ka paljude teiste keelte esindajad oma keele kohta. :) Eks igaühe emakeel olegi see kõige armsam ja ilusam. Samas ei saa ma salata, et meie keel on ääretult rikas ja kauni kõlaga, seda just oma vokaalirohkuse poolest. Kellel siis veel oleks võimalik öelda selliseid vokaalidest nõretavaid sõnu, nagu:
jõeäärne õueaiamaa
kõueöö
laoõueaiauuendamine
äiaõeoaaiaoaõieau
Või selle asemel, et soovida lihtsalt "Häid jõule ja head uut aastat!", saame meie öelda:
"Maalilist jõuluööeelootusaega ja illuminaarses aoõhetuses uusaastaöövastuvõtuhommikuidülli"
Ja muidugi tunda uhkust lausete üle, nagu:
"Jäääärses kohvikus küsis teenindaja töööölt tulnud kuuuurijalt tema teeeelistust."
Kui teised keeled saavad uhkeldada oma pikkade sõnadega, nagu inglased sõnaga "pneumonoultramicroscopicsilicovolcanoconiosis" (teatav kopsuhaigus) ja hollandlased sõnaga "Hottentottensoldatententententoonstellingsbouwterrein" (hotentoti sõdurite telkide näitusepaik), siis eestlased saavad välja laduda sõna:
"isapaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonnaülemapühapäevajakirinnataskusisevoodrivahe"
ja teatada siis silmagi pilgutamata (ja hinge tõmbamata), et see pole kaugeltki meie kõige pikem sõna, lihtsalt õhku ei jätku rohkemaks. Sest eesti keeles kasutatakse sõnade liitmist ja põhimõtteliselt oleks võimalik sõnu lõpmatuseni venitada ning seetõttu meil ametlikult kõige pikemat sõna ei olegi. On aga kõige lühem - "on", mis on ühtlasi ka kõige lühem grammatiliselt korrektne lause (lause on lause siis, kui selles on öeldis).
Aga grammatikast ei tahtnud ma mitte niiväga rääkida, sest eks sellega oleme ju kõik kooliajal hambaid (ja keelt) teritanud. Tahtsin vaid rõhutada, et meil on põnev ja unikaalne keel, mida me oleme suutnud läbi sajandite karmuse hoida hoolimata oma arvulisest väiksusest. Oleme maailmas Islandi järel väiksuselt teine rahvas, millel on omakeelne kõrgharidus. Meie keel on riigikeele staatuses. Meie keelt kasutatakse tehnoloogiaterminite jaoks, arvutis, luules, kirjanduses, meie keel uueneb pidevalt ja uusi ja põnevaid sõnu tuleb aina juurde. Eesti keel elab. Ja see on asi, mille eest võib olla tohutult tänulik maailmas, kus tuhanded keeled surevad lihtsalt välja, unustatakse veel enne, kui neist keegi midagi kuuleb. Kaovad jäljetult, kirja panemata, mäletamata. Aga meil on oma kiri, oma keel, ka oma unikaalne "õ" täht, mida mitte kellelgi teisel sellisel kujul või sellises kasutuses ei ole.
Ja et see armas eesti keel mitte ära ei ununeks, siis tasub iga päev teha mõned keeleharjutused (püüa neid korrata võimalikult mitu korda ja järjest kiirenevas tempos):
August august hüppas kaugust, teine August vaatas august, kuidas August hüppas kaugust.
Kirju kukk kires kuuse kõrval kuurikatusel.
Kui teed teed, tee mulle ka.
Kalla, kalla, kalja!
esimehe esimene esinemine
Sada pada pudi keedab, seda pudi tädi kiidab.
Pagana vana vanapagana tagavararatas!
Säh, söö see soe sea saba siinsamas selle sooja soustiga!
Pole oluline mitmelüliline lillalilleline lohe.
Tihti tähti taevas nähti, tihti nähti taevatähti.
Loodi poodi toodi noodi moodi voodi.
Kirju kukk kires kuuse kõrval kuurikatusel.
Seitsesada seitsekümmend sinist sipsikut sibasid sööklasse sooja saia sööma.
Imeliselt imeline imelikult inimlik inimene.
Nari voodi moodi voodi viidi voodi poodi.
Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha.
Kuu-uurijad töö-ööl jää-äärel.
hauaööõudused
Kas see ei või või või võimargariin olla?
Vahetevahel on ka vahede vahelistel vahedel vahed vahel.
Kummitus kummitas kummikutega kummutis.
põuaööõudus
Kas ma võin või ei või võid võtta?
Roosa rott röövis roosi.
raudteeülesõidukoht
tagavararehepeksumasin
ülihea ülikool
töööö - öötöö
jõululaululaulja
laoõueaiauuendamine
kuulilennuteetunneliluuk
proportsionaalne
Jüriöö ülestõus
asjaajajaja-jaamaülem
tohuvabohu
Vanapagana tagavararahapada
äiaõeoaaiaoaõieau
elevandilondikondiluuüdi
uusaastaöövastuvõtuhommikuidüll
entsüklopeedia
inkognito
Anna õlu üle Ülo õe õla.
pagari piparkook
paberivabriku praak
Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää.
Tilluke talleke tatsas tasasel pinnal.
Kuula, kulla külanaine – kuuled külla tulnud vaime!
Kabli klubi
Külaküla küla külamees läks Külama külamehele külla.
Ja lõpuks pakub eesti keel ka lõputult muhedaid võimalusi asju mitmekesiselt mõista:
> Elektriku proua kutsus tuttavad klemmid külla.
> Elektrik näitas ennast heas valguses.
> Joonestaja tõmbas öösel ringi.
> Ilukirurg tegi suured silmad.
> Psühhiaater peksis segast.
> Kaevuri töömälestused olid kirkad.
> Tuukril olid näpud põhjas.
> Mööblitisler kirjutas sahtlisse.
> Striptiisitar näitas ennast heast küljest.
> Geenitehnoloog tegi sääsest elevandi.
> Majakavaht tõmbas uttu.
> Saekaatrimees hoidis pöialt.
> Timukal sai poodutest kõrini.
> Elektrikud pandi pingeritta.
> Juuksuril oli karvane tunne.
> Aiategija hakkas lipitsema.
> Keemik tegi võõrale naisele lähenemiskatseid.
> Kalamees luges võrguväljaannet.
> Krematooriumitöötaja ei teadnud tuhkagi.
> Matemaatik jagas matsu.
> Purjus müürsepp pani autoga seina.
> Fotograaf ilmutas huvi.
> Puudega inimene otsib ahjuküttega korterit.
> Esikust kostab samme - mantel läheb moest ära.
> Paks naine pidas peenikest naeru
> Ja öövalvur on meil ka päevinäinud....
> Elektrik näitas ennast heas valguses.
> Joonestaja tõmbas öösel ringi.
> Ilukirurg tegi suured silmad.
> Psühhiaater peksis segast.
> Kaevuri töömälestused olid kirkad.
> Tuukril olid näpud põhjas.
> Mööblitisler kirjutas sahtlisse.
> Striptiisitar näitas ennast heast küljest.
> Geenitehnoloog tegi sääsest elevandi.
> Majakavaht tõmbas uttu.
> Saekaatrimees hoidis pöialt.
> Timukal sai poodutest kõrini.
> Elektrikud pandi pingeritta.
> Juuksuril oli karvane tunne.
> Aiategija hakkas lipitsema.
> Keemik tegi võõrale naisele lähenemiskatseid.
> Kalamees luges võrguväljaannet.
> Krematooriumitöötaja ei teadnud tuhkagi.
> Matemaatik jagas matsu.
> Purjus müürsepp pani autoga seina.
> Fotograaf ilmutas huvi.
> Puudega inimene otsib ahjuküttega korterit.
> Esikust kostab samme - mantel läheb moest ära.
> Paks naine pidas peenikest naeru
> Ja öövalvur on meil ka päevinäinud....
Aga nagu ütleb kalamburist Keiti Vilms: "E-rahvuslind on säutsupääsuke", siis keele muhestamiseks ja meele kehitamiseks võib kiigata tema vikitsitaatide kogumit:
Keiti Vilms – Vikitsitaadid
Keiti Vilms – Vikitsitaadid
Aitüma eesti keele eest!
Aitjumal eesti meelt!
Aita Jumal eesti keelt!
Wednesday, 21 June 2017
21.juuni 2017 - suvi
Täna varahommikul algas suvi. See kauaoodatud imeline aeg aastas, mil võib teise kampsuni jope alt ära võtta või kuidas see nüüd oligi.
Aga tegelikult on imeline, et meil siin Maarjamaal on neli aastaaega - seda luksust on vähestel ja tegelikult on see kindlasti üks põhjus tänulik olla, ka siis, kui kõik need neli aastaaega mõnikord taanduvad üheks pikaks ja piinavaks sandiks suusailmaks. Hoolimata sellest kõigest, tuleb suvi ikkagi - oma päikesenaeratuse, rohelusse uppuva looduse, korraga rõõmsatesse värvidesse riietuvate inimeste, kusagilt kivi alt välja pugevate turistidega, jäätiseihaluse, rannaplätude, päikeseprillide ja kõige muu suve juurde kuuluvaga.
See on aeg, mil kaasmaalased tõmbavad otsekui ühekorraga hinge ja istuvad korraks maha, et jao pärast antavat soojust sisse ahmida. Või siis tormavad tulistvalu oma džungliks muutunud aedu trimmerite, muruniidukite, kirveste, matšeetede, lammaste ja millega iganes päästma. Või reisivad mööda Eestit ringi (sest Sharm-al-Sheikis käiakse ju sügisel, onju?) ja satuvad paikadesse, kuhu eales varem pole sattunud, et lasta mõnel rahvamuusikute pundil oma popmuusikast väsinud kõrvu folgirütmis hellitada või soetada endale mõnelt ääremaa laadalt topsike sibulamoosi ja kadaka järgi lõhnav võinuga. Või lihtsalt lülitada nutiseadmed välja ja otsida üles lähim veelsilm, mille ääres varbad kuuma liiva sisse pista ning end mõnusalt pruuniks (loe: punaseks) praadida.
Suvi on lihtsalt mõnus. Ja ma olen nii tänulik, et meil on just selline suvi.
Aga tegelikult on imeline, et meil siin Maarjamaal on neli aastaaega - seda luksust on vähestel ja tegelikult on see kindlasti üks põhjus tänulik olla, ka siis, kui kõik need neli aastaaega mõnikord taanduvad üheks pikaks ja piinavaks sandiks suusailmaks. Hoolimata sellest kõigest, tuleb suvi ikkagi - oma päikesenaeratuse, rohelusse uppuva looduse, korraga rõõmsatesse värvidesse riietuvate inimeste, kusagilt kivi alt välja pugevate turistidega, jäätiseihaluse, rannaplätude, päikeseprillide ja kõige muu suve juurde kuuluvaga.
See on aeg, mil kaasmaalased tõmbavad otsekui ühekorraga hinge ja istuvad korraks maha, et jao pärast antavat soojust sisse ahmida. Või siis tormavad tulistvalu oma džungliks muutunud aedu trimmerite, muruniidukite, kirveste, matšeetede, lammaste ja millega iganes päästma. Või reisivad mööda Eestit ringi (sest Sharm-al-Sheikis käiakse ju sügisel, onju?) ja satuvad paikadesse, kuhu eales varem pole sattunud, et lasta mõnel rahvamuusikute pundil oma popmuusikast väsinud kõrvu folgirütmis hellitada või soetada endale mõnelt ääremaa laadalt topsike sibulamoosi ja kadaka järgi lõhnav võinuga. Või lihtsalt lülitada nutiseadmed välja ja otsida üles lähim veelsilm, mille ääres varbad kuuma liiva sisse pista ning end mõnusalt pruuniks (loe: punaseks) praadida.
Suvi on lihtsalt mõnus. Ja ma olen nii tänulik, et meil on just selline suvi.
Tuesday, 20 June 2017
20.juuni 2017 - vihm
Täna hommikul tööle tulles oli taevas pilvine ja hall, äsja oli sadanud vihma.
Tõmbasin sisse sõõmu vihmamagusat mullalõhna ja vaatasin, kuidas kõnniteed katsid lillad ja valged lõhnavad sireliebemed. Mõtlesin lompe vaadates laste siirale rõõmule, kes tänaval kõndides ühtegi lompi ei tihka vahele jätta. Kuulsin mõttes vihma rabistamas vastu katuseplekki - rahustavalt, meloodiliselt. Nägin lehe küljest kukkumas veepiiska, mille klaasja pinna all oleks justkui peidus tilluke maailm.
Mõtlesin, kuiväga ootas suviselt kuiv loodus seda sõõmukest vett, vaatasin, kuidas rammestunud lillelehed olid vihmajärgselt end rõõmsalt püsti ajanud, otsekui naeratades. Tegin oma kingadest väljapiiluvad varbad rohus kõndides veidi märjaks.
Ja olin tänulik.
Tõmbasin sisse sõõmu vihmamagusat mullalõhna ja vaatasin, kuidas kõnniteed katsid lillad ja valged lõhnavad sireliebemed. Mõtlesin lompe vaadates laste siirale rõõmule, kes tänaval kõndides ühtegi lompi ei tihka vahele jätta. Kuulsin mõttes vihma rabistamas vastu katuseplekki - rahustavalt, meloodiliselt. Nägin lehe küljest kukkumas veepiiska, mille klaasja pinna all oleks justkui peidus tilluke maailm.
Mõtlesin, kuiväga ootas suviselt kuiv loodus seda sõõmukest vett, vaatasin, kuidas rammestunud lillelehed olid vihmajärgselt end rõõmsalt püsti ajanud, otsekui naeratades. Tegin oma kingadest väljapiiluvad varbad rohus kõndides veidi märjaks.
Ja olin tänulik.
Monday, 19 June 2017
19.juuni 2017 - eestimaine ja eestimeelne
Esimene postitus sai küll kenasti tehtud, aga ainult sissejuhatusest jääb väheks. Võtangi siis ette ühe (või mitu) vahvat põhjust tänulik olemiseks.
Käisin täna poes, kus müüakse kümneid erinevaid eestimaiseid käsitöötooteid ja mahetooteid. Mõne jaoks ehk võib see sõna "mahe" või "öko" isegi tigedust tekitada, sest seda pidevalt haibitakse, aga mina näen, kui palju on Eestis neid toredaid ettevõtlikke inimesi, kes midagi ägedat välja mõtlevad ja seda teistelegi jagavad, mõeldes samal ajal ka sellele, millise jälje nende tegevus maailmale laiemalt jätab. See, et meil mõeldakse siin Eestis loodushoiule ja sellele, mida inimesed endale sisse söövad, ei ole kaugeltki iseenesestmõistetav. Ajal, mil härra Trump otsustas, et talle ei lähe kliimaküsimused korda ja suur osa maailmast on nii saastunud, et põhjustab inimestel tervisehäireid, on see väike armas maakilluke nimega Eesti üks maailma puhtamaid maanurki ja mind siiralt rõõmustab see, et inimesed tahavad, et see nii jääkski ja hoolivad meid ümbritsevast puhtusest nii igapäevategemistes kui ka erinevaid ettevõtmisi tehes. Samal ajal on välja mõeldud nii palju nutikaid, kauneid ja maitsvaid asju, et igaüks vääriks kahtlemata eraldi tutvustamist. Siin pole ka nimetustega kokku hoitud.
Kes siis ei tahaks endale näiteks suveks sääseparvede ohjamiseks sääsepesakasti, seljakiheluse leevendamiseks seljasügamisreha või maitseelamuste mitmekesistamiseks pihlakasinepit. :)
Käisin täna poes, kus müüakse kümneid erinevaid eestimaiseid käsitöötooteid ja mahetooteid. Mõne jaoks ehk võib see sõna "mahe" või "öko" isegi tigedust tekitada, sest seda pidevalt haibitakse, aga mina näen, kui palju on Eestis neid toredaid ettevõtlikke inimesi, kes midagi ägedat välja mõtlevad ja seda teistelegi jagavad, mõeldes samal ajal ka sellele, millise jälje nende tegevus maailmale laiemalt jätab. See, et meil mõeldakse siin Eestis loodushoiule ja sellele, mida inimesed endale sisse söövad, ei ole kaugeltki iseenesestmõistetav. Ajal, mil härra Trump otsustas, et talle ei lähe kliimaküsimused korda ja suur osa maailmast on nii saastunud, et põhjustab inimestel tervisehäireid, on see väike armas maakilluke nimega Eesti üks maailma puhtamaid maanurki ja mind siiralt rõõmustab see, et inimesed tahavad, et see nii jääkski ja hoolivad meid ümbritsevast puhtusest nii igapäevategemistes kui ka erinevaid ettevõtmisi tehes. Samal ajal on välja mõeldud nii palju nutikaid, kauneid ja maitsvaid asju, et igaüks vääriks kahtlemata eraldi tutvustamist. Siin pole ka nimetustega kokku hoitud.
Kes siis ei tahaks endale näiteks suveks sääseparvede ohjamiseks sääsepesakasti, seljakiheluse leevendamiseks seljasügamisreha või maitseelamuste mitmekesistamiseks pihlakasinepit. :)
Esimene postitus
Miks alustan oma postitustega just täna? Lihtsalt ühel suvalisel juunikuu päeval?
Siin on üks kindel põhjus: täna on minu ülejäänud elu esimene päev. Ma tean, kui trafaretselt see kõlab, aga ühel päeval lihtsalt tuleb alustada. Meeletult lihtne on asju edasi lükata - küll homme on parem, rohkem inspiratsiooni, rohkem põhjust olla tänulik. Või ootan hoopiski mõnda "erilist päeva", et vot nüüd alustan, sealjuures aimamata, et kui ma tänast päeva eriliseks ei pea, siis seda "ühte ja erilist", millal alustada, ei saabugi. Tundub lihtne filosoofia? Kõlab nagu nii, et mul tuli täna pärastlõunal hea mõte, et hakkan asju kirja panema ja asusin kohe asja kallale?
Oh ei.
Oktoobris 2016 vaatasin ma, kuidas korraga hakkas sadama laia lund, sügise esimest lund. Oli varahommik ja tänavad veel vaiksed. Lumi oli nii tihe, et kattis peagi tänavad ja ma võisin sinna esimesed jäljed teha. Seisin pimedal tänaval ja mõtlesin, see on nii ilus, selle eest tahaks kindlasti olla tänulik. Mis oleks, kui hakkaks tänulikkuse põhjuseid blogisse kirja panema?
Jajaa. Homme.
Mõnda aega hiljem nägin Rimi kassas ägedate siniste juustega noormeest. Konsumis nägin mõni päev hiljem jällegi noormeest pika lokkis juuksepahmakaga. Oli pühapäeva hilisõhtu ja ta oli ilmselt surmväsinud, aga mitte kusagilt see välja ei paistnud. Rõõmustasin selle üle, et nii lahe, et kassapidajate seas on ka mehi, pealegi veel mitte mingeid natuke totu olemisega tüüpe, kellele on näkku kirjutatud, et "see on viimane töö, mida üks mees teha võiks, aga mis mul muud üle jääb", vaid just selliseid lahedaid, omanäolisi, rõõmsa ja elava olemisega. Mõtlesin jälle, et kirjutaks sellest õige blogis, sest see oli lihtsalt lahe ja rõõmustas südant.
Jajaa. Homme.
Siis olin sõprade-sugulastega väikesel aastavahetuspeol. Öös oli kottpime ja mõnusalt vaikne, kauguses lasti üks rakett. Me ei läinud isegi õue, toas oli nii mõnus. Mõtlesin, kui tänulik olen oma pere ja lähedaste-sõprade eest, võimaluse eest vahest olla koos, võimaluse eest omada kodu, isegi mitut, kuhu on alati hea tulla.
Siis tuli kevad, üks lill teise järel pistis nina mullast välja, esimesed päikesekiired paitasid juba mõnusalt palgeid. Kõik lõhnas imeliselt, et pani lihtsalt peatuma ja sooja mulla ja sulava lume hõngu sisse hingama. Loodus muutus vaid päevadega, kogudes halli aluskihi peale järjest põnevamaid värve. Aga ikka ei tulnud seda "tänast", kuhu mõtteid talletada.
Nõnda see aeg vaikselt kulges. "Jajaa, homme" tähe all. Iga päev püüdsin kõrva taha panna mõtteid, mille eest olla tänulik ja iga päev ütlesin endale, et just nüüd, täna hakkan kirjutama. Aga kõik need tänased on nüüdseks eilseks saanud. Võib-olla on see pidev mõtlemine heade asjade üle mind tõesti rõõmsamaks teinud, aga mul ei ole enam alles neid mõtteid ja tundeid, mida oleksin tahtnud kirja panna. Natuke kahju on, aga samas, nüüd on see "täna" käes ja ma võin enda üle natukene uhkegi olla. :)
Kui tänulikkusest rääkida, siis loomulikult on kõige suurem tänu pere ja sõprade, kodu ja töö eest. Nendest "kõige suurematest" tänupõhjustest ma siin blogis ilmselt eraldi kirjutama ei hakka. Pigem püüan noppida igast päevast väikesi "tavalisemaid" ja "tavatumaid" tänukillukesi.
Ehk on mõned neist lihtsaist asjust sellised, mis panevad Sindki pilku tõstma ja kasvõi pisut naeratama.
Siin on üks kindel põhjus: täna on minu ülejäänud elu esimene päev. Ma tean, kui trafaretselt see kõlab, aga ühel päeval lihtsalt tuleb alustada. Meeletult lihtne on asju edasi lükata - küll homme on parem, rohkem inspiratsiooni, rohkem põhjust olla tänulik. Või ootan hoopiski mõnda "erilist päeva", et vot nüüd alustan, sealjuures aimamata, et kui ma tänast päeva eriliseks ei pea, siis seda "ühte ja erilist", millal alustada, ei saabugi. Tundub lihtne filosoofia? Kõlab nagu nii, et mul tuli täna pärastlõunal hea mõte, et hakkan asju kirja panema ja asusin kohe asja kallale?
Oh ei.
Oktoobris 2016 vaatasin ma, kuidas korraga hakkas sadama laia lund, sügise esimest lund. Oli varahommik ja tänavad veel vaiksed. Lumi oli nii tihe, et kattis peagi tänavad ja ma võisin sinna esimesed jäljed teha. Seisin pimedal tänaval ja mõtlesin, see on nii ilus, selle eest tahaks kindlasti olla tänulik. Mis oleks, kui hakkaks tänulikkuse põhjuseid blogisse kirja panema?
Jajaa. Homme.
Mõnda aega hiljem nägin Rimi kassas ägedate siniste juustega noormeest. Konsumis nägin mõni päev hiljem jällegi noormeest pika lokkis juuksepahmakaga. Oli pühapäeva hilisõhtu ja ta oli ilmselt surmväsinud, aga mitte kusagilt see välja ei paistnud. Rõõmustasin selle üle, et nii lahe, et kassapidajate seas on ka mehi, pealegi veel mitte mingeid natuke totu olemisega tüüpe, kellele on näkku kirjutatud, et "see on viimane töö, mida üks mees teha võiks, aga mis mul muud üle jääb", vaid just selliseid lahedaid, omanäolisi, rõõmsa ja elava olemisega. Mõtlesin jälle, et kirjutaks sellest õige blogis, sest see oli lihtsalt lahe ja rõõmustas südant.
Jajaa. Homme.
Siis olin sõprade-sugulastega väikesel aastavahetuspeol. Öös oli kottpime ja mõnusalt vaikne, kauguses lasti üks rakett. Me ei läinud isegi õue, toas oli nii mõnus. Mõtlesin, kui tänulik olen oma pere ja lähedaste-sõprade eest, võimaluse eest vahest olla koos, võimaluse eest omada kodu, isegi mitut, kuhu on alati hea tulla.
Siis tuli kevad, üks lill teise järel pistis nina mullast välja, esimesed päikesekiired paitasid juba mõnusalt palgeid. Kõik lõhnas imeliselt, et pani lihtsalt peatuma ja sooja mulla ja sulava lume hõngu sisse hingama. Loodus muutus vaid päevadega, kogudes halli aluskihi peale järjest põnevamaid värve. Aga ikka ei tulnud seda "tänast", kuhu mõtteid talletada.
Nõnda see aeg vaikselt kulges. "Jajaa, homme" tähe all. Iga päev püüdsin kõrva taha panna mõtteid, mille eest olla tänulik ja iga päev ütlesin endale, et just nüüd, täna hakkan kirjutama. Aga kõik need tänased on nüüdseks eilseks saanud. Võib-olla on see pidev mõtlemine heade asjade üle mind tõesti rõõmsamaks teinud, aga mul ei ole enam alles neid mõtteid ja tundeid, mida oleksin tahtnud kirja panna. Natuke kahju on, aga samas, nüüd on see "täna" käes ja ma võin enda üle natukene uhkegi olla. :)
Kui tänulikkusest rääkida, siis loomulikult on kõige suurem tänu pere ja sõprade, kodu ja töö eest. Nendest "kõige suurematest" tänupõhjustest ma siin blogis ilmselt eraldi kirjutama ei hakka. Pigem püüan noppida igast päevast väikesi "tavalisemaid" ja "tavatumaid" tänukillukesi.
Ehk on mõned neist lihtsaist asjust sellised, mis panevad Sindki pilku tõstma ja kasvõi pisut naeratama.
Subscribe to:
Comments (Atom)