19.juuli 2017 - fotoaparaat

Just seesama pisike või veidi suurem vidin, mis tänapäeval igaühel kohe taskust võtta on.
Millise kergusega saame tänapäeval jäädvustada mistahes hetke, kanda endaga kaasas ilusaid, naljakaid, põnevaid, mälestusi, hoida visuaalselt enda ligi inimesi, keda armastame. Kas pole see mitte põhjus olla tänulik!

Veel vaid paarsada aastat tagasi oli selline tänapäeval nõnda igapäevane võimalus vaid fantaasiavaldkonda kuuluv ja ilmus ehk siin seal mõnedes imemuinasjuttudes, mis jäid inimeste jaoks otsekui mingi ebamaisuse loori taha, igavesti kättesaamatuteks, vaid unistustesse kuuluvaks. Kuid nüüd on paljud imemuinasjutud teoks saanud, nende seas võimalus hetkega talletada mistahes meile meeldiv moment.

Sõna "fotograafia" tuleneb, nagu suur osa tehnoloogiaalaseid termineid, kreeka keelest ja tähendab "valgusega joonistamist". Soomlased on seda üsna otseselt võtnud ja tõlkinudki foto kui "valokuva". Tegelikult on see ju üsna poeetiline - valguspilt, valguskunst.

Meid võib ehk üllatada, aga fotograafia sai mõnes mõttes alguse juba 17. sajandi alguses, kui avastati, et päike muudab hõbenitraadi mustaks, kuigi tollal leiti, et mingit praktilist väärtust sellel ei ole. Katsed hõbenitraadiga aga jätkusid õnneks sellegipoolest ja läbi järgnevate sajandite avastati, et nõnda valguse ja hõbenitraadiga töödeldud paberi peale saab erinevaid kujutisi tekitada.

Esimene foto tehti juba 1820. aastatel. Kuigi kujutise tekkimiseks läks mitu päeva (ehk siis fotograafide keeles - säriaeg oli väga-väga pikk), oli kujutis täiesti äratuntav ja valguspiltide ajalugu oli saanud alguse. Selline nägi välja esimene säilinud foto aastast 1826 ja selle autor on Joseph Nicéphore Niépce:

Juba mõned aastad hiljem, 1838, õnnestus Niépce'i partneril, Louis Daguerre'il (seesama, kes leiutas ka dagerrotüüpia) luua märksa kvaliteetsem pilt. Ta pildistas liiklusrohket tänavat, aga kuna säriaeg oli ikkagi üsna pikk (mitu minutit), siis ei jäänud liiklus näha, küll aga tabas fotosilm kingaviksija koos kliendiga:

Ja juba aasta hiljem, 1839, loodi ka esimene portreefoto, mis ei jää oma teravuselt sugugi alla paljudele tänapäeva fotodele:

Kindlasti ei peaks keegi siis üllatuma, et kohe hakati püüdma leida ka viise, kuidas muuta need pildid värviliseks. Kuigi esimesed katsetused tehti juba vähem kui 10 aastat hiljem, ei olnud saadud värvid kahjuks püsivad ja läks veel pisut aega, kuni Thomas Suttonil õnnestus 3 filtri abil 1861. aastal teha esimene püsiv värvipilt:

Ja ometi oli enamike jaoks lapsepõlv ikka veel mustvalge ja värvipildid pigem haruldus. Seda hoolimata faktist, et näiteks juba 1908 oli võimalik teha üsna korraliku kvaliteediga värvipilte (pildil Mark Twain):

Ahaa! Aga noorem põlvkond hakkab juba unustama, mis asi on fotokasse pandav film või piltide ilmutamine. Siis teadmiseks neile, et esimene pilt skänniti arvutisse juba 1957, ajal, mil meie emad-vanaemad olid veel pisikesed ja polnud kunagi televiisoritki näinud. Aga esimene digitaalse kaamera eelkäija ehitati valmis juba 1975 Kodaki firmas. Kaamera kaalus (vaid) 3,6 kilo, salvestas mustvalgeid kujutisi, selle lahutusvõime oli 0,01 megapikslit (tänase suurima lahutusvõimega, 570-megapikslise kaamera kõrval võis see küll nadi olla) ning pildi tegemine võttis 23 sekundit. Alles 1988 lõi Fuji esimese kaasaskantava digitaalse kaamera, mis salvestas pildid arvutifailidena. Aasta hiljem paiskas Fuji esimesed kaamerad ka müüki.

Nüüd aga ei kujutaks me elu ilma digipiltideta ettegi. Aga milline põnev ja pikk tee on olnud selleni, et me saaks võtta taskust telefoni, vajutada klõps ja saata selle maailma laiali. Milline tohutu hulk avastusi ja ka ebaõnnestumisi ja katseid on selle võimalikuks teinud!

Nii et jah, ma olen tänulik. Ja klõpsutan mõnuga. :)