Kõik on täis imelist säravat valgust - valgust, mida eestlane pool aastat niiväga taga igatseb, et on valmis seda otsima kõikjalt - soojadelt maadelt, solaariumist, kodukolde südamest... Aga suvel on maailm üle külvatud sooja valgusega, mis paneb sillerdama kõik meie ümber. Koos selle valguse ja soojusega näib, nagu kaoksid peaaegu olematuks muutunud varjude taha ka kõik raskused ja muremõtted. Lihtsalt nii mõnus on kasvõi korrakski istuda maja ees toolil, sirutada välja oma koivad ja tunda, kuidas soe päike nahka mõnusalt pruunimaks (loe: punasemaks) paitab. Muidugi tuleb seda kõike mõistlikult nautida, aga sageli on raske piiri pidada - nii kaua on ju suve igatsetud.
Lisaks valgusele ja soojusele pakub päike täiesti kordumatuid vaatepilte nii tõustes, kui loojudes, trumbates üle mistahes maise kunstniku loomingu. Elasin aastakese paigas, kus polnud ei telerit, Internetti ega mobiiltelefone ja meie ainsaks kinoks oli istuda õhtuti kiviaia peal ja vaadata loojuvat päikest. See korvas mitmekordselt igasuguste tehniliste võimaluste puudumise. Ja igal õhtul on see vaatepilt isesugune, kordumata kunagi.
Tunnistan ise, et olen pigem õhtuinimene ja päikesetõuse on mu elus oluliselt vähem olnud kui päikeseloojanguid, aga ma naudin võrdselt mõlemate värvidemängu ja olen suuteline ka kõige suurema kiirustamise juures hetkeks peatuma ja lihtsalt vaatama. Mõtlen väikese kahetsustundega kõikidele nendele, kes nendel hetkedel pead pööramata minust mööduvad. Päikesevärvid on kingitus, mida ei saa vastu võtmata jätta.
Nii et päike kogu oma variatsioonides on üks neist paljudest asjadest, mille eest olla tänulik.
Boonusena siia lõppu üks pilt päikeseloojangust (leitud Internetist):
No comments:
Post a Comment