22.juuni 2017 - eesti keel

Kord tehti võistlus, milline keel on maailmas kõige kaunima kõlaga ja selleks pidid kõik osaleda soovivate keelte esindajad saatma ühe omakeelse lause.
Eestlased saatsid lause: "Sõida tasa üle silla!"
Pikkade (või hoopiski üsna lühikeste vaidluste) tulemusel selgitati välja, et kõige ilusam keel maailmas on eesti keel.

Nii räägib legend. Aga ma olen üsna kindel, et sarnast legendi räägivad ka paljude teiste keelte esindajad oma keele kohta. :) Eks igaühe emakeel olegi see kõige armsam ja ilusam. Samas ei saa ma salata, et meie keel on ääretult rikas ja kauni kõlaga, seda just oma vokaalirohkuse poolest. Kellel siis veel oleks võimalik öelda selliseid vokaalidest nõretavaid sõnu, nagu:

jõeäärne õueaiamaa
kõueöö
laoõueaiauuendamine
äiaõeoaaiaoaõieau

Või selle asemel, et soovida lihtsalt "Häid jõule ja head uut aastat!", saame meie öelda:

"Maalilist jõuluööeelootusaega ja illuminaarses aoõhetuses uusaastaöövastuvõtuhommikuidülli"

Ja muidugi tunda uhkust lausete üle, nagu:

"Jäääärses kohvikus küsis teenindaja töööölt tulnud kuuuurijalt tema teeeelistust."

Kui teised keeled saavad uhkeldada oma pikkade sõnadega, nagu inglased sõnaga "pneumonoultramicroscopicsilicovolcanoconiosis" (teatav kopsuhaigus) ja hollandlased sõnaga "Hottentottensoldatententententoonstellingsbouwterrein" (hotentoti sõdurite telkide näitusepaik), siis eestlased saavad välja laduda sõna:

"isapaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonnaülemapühapäevajakirinnataskusisevoodrivahe" 

ja teatada siis silmagi pilgutamata (ja hinge tõmbamata), et see pole kaugeltki meie kõige pikem sõna, lihtsalt õhku ei jätku rohkemaks. Sest eesti keeles kasutatakse sõnade liitmist ja põhimõtteliselt oleks võimalik sõnu lõpmatuseni venitada ning seetõttu meil ametlikult kõige pikemat sõna ei olegi. On aga kõige lühem - "on", mis on ühtlasi ka kõige lühem grammatiliselt korrektne lause (lause on lause siis, kui selles on öeldis).

Aga grammatikast ei tahtnud ma mitte niiväga rääkida, sest eks sellega oleme ju kõik kooliajal hambaid (ja keelt) teritanud. Tahtsin vaid rõhutada, et meil on põnev ja unikaalne keel, mida me oleme suutnud läbi sajandite karmuse hoida hoolimata oma arvulisest väiksusest. Oleme maailmas Islandi järel väiksuselt teine rahvas, millel on omakeelne kõrgharidus. Meie keel on riigikeele staatuses. Meie keelt kasutatakse tehnoloogiaterminite jaoks, arvutis, luules, kirjanduses, meie keel uueneb pidevalt ja uusi ja põnevaid sõnu tuleb aina juurde. Eesti keel elab. Ja see on asi, mille eest võib olla tohutult tänulik maailmas, kus tuhanded keeled surevad lihtsalt välja, unustatakse veel enne, kui neist keegi midagi kuuleb. Kaovad jäljetult, kirja panemata, mäletamata. Aga meil on oma kiri, oma keel, ka oma unikaalne "õ" täht, mida mitte kellelgi teisel sellisel kujul või sellises kasutuses ei ole.

Ja et see armas eesti keel mitte ära ei ununeks, siis tasub iga päev teha mõned keeleharjutused (püüa neid korrata võimalikult mitu korda ja järjest kiirenevas tempos):

August august hüppas kaugust, teine August vaatas august, kuidas August hüppas kaugust.

Kirju kukk kires kuuse kõrval kuurikatusel.

Kui teed teed, tee mulle ka.

Kalla, kalla, kalja!

esimehe esimene esinemine

Sada pada pudi keedab, seda pudi tädi kiidab.

Pagana vana vanapagana tagavararatas!

Säh, söö see soe sea saba siinsamas selle sooja soustiga!

Pole oluline mitmelüliline lillalilleline lohe.

Tihti tähti taevas nähti, tihti nähti taevatähti.

Loodi poodi toodi noodi moodi voodi.

Kirju kukk kires kuuse kõrval kuurikatusel.

Seitsesada seitsekümmend sinist sipsikut sibasid sööklasse sooja saia sööma.

Imeliselt imeline imelikult inimlik inimene.

Nari voodi moodi voodi viidi voodi poodi.

Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha.

Kuu-uurijad töö-ööl jää-äärel.

hauaööõudused

Kas see ei või või või võimargariin olla?

Vahetevahel on ka vahede vahelistel vahedel vahed vahel.

Kummitus kummitas kummikutega kummutis.

põuaööõudus

Kas ma võin või ei või võid võtta?

Roosa rott röövis roosi.

raudteeülesõidukoht

tagavararehepeksumasin

ülihea ülikool

töööö - öötöö

jõululaululaulja

laoõueaiauuendamine

kuulilennuteetunneliluuk

proportsionaalne

Jüriöö ülestõus

asjaajajaja-jaamaülem

tohuvabohu

Vanapagana tagavararahapada

äiaõeoaaiaoaõieau

elevandilondikondiluuüdi

uusaastaöövastuvõtuhommikuidüll

entsüklopeedia

inkognito

Anna õlu üle Ülo õe õla.

pagari piparkook

paberivabriku praak

Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää.

Tilluke talleke tatsas tasasel pinnal.

Kuula, kulla külanaine – kuuled külla tulnud vaime!

Kabli klubi

Külaküla küla külamees läks Külama külamehele külla. 

Ja lõpuks pakub eesti keel ka lõputult muhedaid võimalusi asju mitmekesiselt mõista:

> Elektriku proua kutsus tuttavad klemmid külla.
> Elektrik näitas ennast heas valguses.
> Joonestaja tõmbas öösel ringi.
> Ilukirurg tegi suured silmad.
> Psühhiaater peksis segast.
> Kaevuri töömälestused olid kirkad.
> Tuukril olid näpud põhjas.
> Mööblitisler kirjutas sahtlisse.
> Striptiisitar näitas ennast heast küljest.
> Geenitehnoloog tegi sääsest elevandi.
> Majakavaht tõmbas uttu.
> Saekaatrimees hoidis pöialt.
> Timukal sai poodutest kõrini.
> Elektrikud pandi pingeritta.
> Juuksuril oli karvane tunne.
> Aiategija hakkas lipitsema.
> Keemik tegi võõrale naisele lähenemiskatseid.
> Kalamees luges võrguväljaannet.
> Krematooriumitöötaja ei teadnud tuhkagi.
> Matemaatik jagas matsu.
> Purjus müürsepp pani autoga seina.
> Fotograaf ilmutas huvi.
> Puudega inimene otsib ahjuküttega korterit.
> Esikust kostab samme - mantel läheb moest ära.
> Paks naine pidas peenikest naeru
> Ja öövalvur on meil ka päevinäinud.... 

Aga nagu ütleb kalamburist Keiti Vilms: "E-rahvuslind on säutsupääsuke", siis keele muhestamiseks ja meele kehitamiseks võib kiigata tema vikitsitaatide kogumit: 

Keiti Vilms – Vikitsitaadid

Aitüma eesti keele eest!

Aitjumal eesti meelt!

Aita Jumal eesti keelt!