Täna-homme on see päev aastas, kus päev praktiliselt otsa ei saagi ja kuigi päike korraks ikkagi loojub, siis päris pimedaks ikka ei lähe.
Ma olen väga tänulik, et meil on lisaks mõnusale suvele ka veel helge aeg, kus on kaua valge ja pimedus polegi justkui päris pimedus.
Tuleb meelde rida laulust:
"Meie pimedus pole pime sinu ees ja öö on sama valge kui päev"
Kuigi laulu taust on vaimulik, sobitub see niivõrd hästi ka meie jaanikuu öid iseloomustama. Me olekski suistel öödel otsekui maheda öövalguse embuses hoitud - kõik masendus, hirmud, kõledus, need taanduvad selle suvise valguse ees.
Ja jällegi, oleme ses osas privilegeeritud, sest kuigi suve on mujalgi maailmas, ei ole kusagil selliseid imelisi suveöid kui põhjamaades.
Nüüd ei jää muud üle, kui ampsata tükike grillisuitsust läbiimbunud šašlõkki, tõmmata sisse sõõm magusat maarjaheina aroomi ja minna sõnajalaõit ja jaanimardikaid otsima - kes teab, mida sellel teel siis leida võib... :)
No comments:
Post a Comment