Muusika saadab meid kõiki igal pool - me kuuleme seda kodus, tööl, ühistranspordis, isegi vahest oma peas. :) Me ei kujutaks oma elu ilma muusikata ettegi. Meil kõigil on oma lemmikud, muusika, millega olla otsekui "samas rütmis". Muusika, mille paneme mängima siis, kui tuju on hea, kui meel on kurb, kui tahab lihtsalt mõelda, kui tahab meloodiat nautida... Meie muusikamaitse on mõnes mõttes veidi nagu riided, mida kanname - see teeb meid unikaalseks, ent kõneleb samas üht-teist meie olemuse kohta.
Minu enda lemmikute ampluaa on väga lai, ulatudes keskaegsest muusikast metalini ja vaimulikust muusikast popini. Olen leidnud igas muusikastiilis midagi, mis mind eriti kõnetab, aga ma armastan enim sellest muusikat, mis annab mulle hingerahu (ja see ei ole alati ja igal hetkel tingimata rahulik muusika - vahest tahab hing end justkui "tühjaks röökida"). Samuti vajan muusikat, mille sõnum kõnetaks, nii et lood stiilis "Ma olen arst, tunne end hästi, kui taevas on sinine... tümp-tümp-tümp" mulle väga ei imponeeri. Need on minu jaoks lihtsalt igavad. (Andke siis andeks need, kelle lemmiklugu see oli!) Aga ükski muusikamaitse ei ole halvem ega parem - nii on see ju kõikide maitsetega. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid muusikaeelistusi, ja ma olen tänulik, et see variatsioon on nii lai - igaüks leiab endale midagi.
Siiski tahan jagada ühte lugu, mis kõnetab mind peaaegu alati, eriti aga siis, kui nukrusehetk peale tuleb. Kui Sul on mõni lugu, mida tahad jagada, võid selle julgelt kommentaaridesse postitada - mida rohkem, seda uhkem.
:)
No comments:
Post a Comment