Täna hommikul tööle tulles oli taevas pilvine ja hall, äsja oli sadanud vihma.
Tõmbasin sisse sõõmu vihmamagusat mullalõhna ja vaatasin, kuidas kõnniteed katsid lillad ja valged lõhnavad sireliebemed. Mõtlesin lompe vaadates laste siirale rõõmule, kes tänaval kõndides ühtegi lompi ei tihka vahele jätta. Kuulsin mõttes vihma rabistamas vastu katuseplekki - rahustavalt, meloodiliselt. Nägin lehe küljest kukkumas veepiiska, mille klaasja pinna all oleks justkui peidus tilluke maailm.
Mõtlesin, kuiväga ootas suviselt kuiv loodus seda sõõmukest vett, vaatasin, kuidas rammestunud lillelehed olid vihmajärgselt end rõõmsalt püsti ajanud, otsekui naeratades. Tegin oma kingadest väljapiiluvad varbad rohus kõndides veidi märjaks.
Ja olin tänulik.
No comments:
Post a Comment