Ma olen suhteliselt regulaarne vitamiinide tarbija, et tervis ikka raudne oleks (ja jaksaks kõiki neid haigusi kanda...) ja et lihtsalt enesetunne hea oleks. Ja et poleks seda pikka 9 kuud kestvat väsimust, mis kestab 1. koolipäevast lastekaitsepäevani. Ma ei ole sealjuures mingi hull tervisefriik, kes valimatult kõik näost sisse ajab, mida keegi soovitab, aga kuna tekkis reaalne vajadus ihu natuke turgutada (kõigest kippus puudus olema), siis hakkasin seda asja tasapisi enda jaoks uurima.
Nii olengi nii enesestmõistetavalt näiteks igapäevaselt söönud C- ja D-vitamiini ja rauda ning mõtlesin siis, et kui tänulik ma olen, et saan sedasi lihtsa vaevaga puudujääke turgutada. Ma võin küll korralikult süüa ja päikese käes olla, aga midagi pole teha, meie kliimas jääb sellest puudu ja praktiliselt kõikidel eestlastel on pidev D-vitamiini puudus, enamik lihtsalt pole sellest teadlikud. Õnneks on ka arstid ja apteegid hakanud seda mõistma ja senise maksimaalse 1000 IU (International Unit ehk rahvusvaheline ühik, D vitamiini puhul on 1000 IUd 25 mikrogrammi) müüakse nüüd Eesti käsimüügis kuni 4000 IUd. Olen ise kogenud, et alla selle ei ole üldse mõtet jamada, kui on puudujääk.
Ma arvan, et vitamiinidega oleme kõik ühel või teisel kujul kokku puutunud. Mäletan, et lapsena anti meile pisikesi hästi hapusid ümmargusi kollaseid pille, mis oli C-vitamiin. Samuti anti glükoositablette ja need olid maitsvad küll. Mulle tegelikult meeldisid need hapud ka, kuigi need olid ikka tõesti väga hapud. Õnneks ei antud lastele purki kätte, muidu oleks me endale ilmselt liiga teinud.
Vitamiinide kasulikkust tunti juba ammu enne vitamiinide avastamist. Näiteks teadsid juba vanad egiptlased, et maksa söömine aitab leevendada kanapimedust (mida põhjustab A-vitamiini puudus), 18. sajandil avastas Šoti arst James Lind, et tol ajal üsna levinud skorbuuti aitavad ravida tsitruselised ja seetõttu said sidrunid-apelsinid aja jooksul laevameeskondade kohustuslikuks söögilisaks, sest just pikkadel laevasõitudel kippus söök ühekülgseks jääma ja C-vitamiini puudustest tekkiv skorbuut kummitama. Huvitav on see, et skorbuuti uuris 19. sajandil just Tartu Ülikoolis töötanud kirurg Nikolai Lunin. Ta tegi hiirtega katse, söötes ühtedele neist erinevaid piimast eraldatud aineid (proteiine, rasvu, süsivesikuid ja sooli) ja teistele lihtsalt piima. Esimese grupi hiired surid, aga teised arenesid normaalselt. Seega tegi ta järelduse, et "looduslik toit, nagu näiteks piim, peab järelikult lisaks teadaolevatele ainetele sisaldama väikeses koguses veel mingit eluks vajalikku ainet." Sellega võib vitamiinide avastamise alguse tuua siiasamasse Eestisse ja me võlgneme tänu sellele kohalikule arstile. Tema avastusi ei tunnustatud küll mõnda aega, aga algus oli tehtud.
Sõna "vitamiin" loodi siiski mitte väga palju aastaid pärast vitamiinide avastamist. Selle loojaks oli 1912. aastal Poola biokeemik Kazimierz Funk. Ta pani kokku sõnad "vital" (elutähtis / elu) ja "amiin" (lämmastikuühend), sest siis arvati, et just lämmastikühendid on need salapärased ained, mis aitavad erinevaid haigusi ennetada. Kuigi B1 vitamiini ehk tiamiini puhul ongi tegu lämmastikühenditega, siis teiste vitamiinide puhul see nii ei ole.
Inimeste sees on teadaolevalt 13 vitamiini - neist 9 vesilahustuvad (B-vitamiinid ja C) ja 4 rasvlahustuvad (A, D, E, K)
Kust aga erinevaid vitamiine saada, sellest annab näiteks päris hea ülevaate Toitumine.ee lehekülg.
Igal juhul tasub toituda mitmekesiselt ja palju õues viibida, aga meie põhjamaises kliimas peab ikkagi arvestama, et vähemalt teatud (sandi suusailma) aegadel vajab enamik inimesi ka lisavitamiine. Nii et hoidke ses osas endal ja lähedastel silm peal ja olgem tänulikud, et paljusid vaevusi, mis veel paarsada aastat tagasi inimesi hauda viisid, saab ravida lihtsalt vitamiine tarbides.
No comments:
Post a Comment