Täna varahommikul algas suvi. See kauaoodatud imeline aeg aastas, mil võib teise kampsuni jope alt ära võtta või kuidas see nüüd oligi.
Aga tegelikult on imeline, et meil siin Maarjamaal on neli aastaaega - seda luksust on vähestel ja tegelikult on see kindlasti üks põhjus tänulik olla, ka siis, kui kõik need neli aastaaega mõnikord taanduvad üheks pikaks ja piinavaks sandiks suusailmaks. Hoolimata sellest kõigest, tuleb suvi ikkagi - oma päikesenaeratuse, rohelusse uppuva looduse, korraga rõõmsatesse värvidesse riietuvate inimeste, kusagilt kivi alt välja pugevate turistidega, jäätiseihaluse, rannaplätude, päikeseprillide ja kõige muu suve juurde kuuluvaga.
See on aeg, mil kaasmaalased tõmbavad otsekui ühekorraga hinge ja istuvad korraks maha, et jao pärast antavat soojust sisse ahmida. Või siis tormavad tulistvalu oma džungliks muutunud aedu trimmerite, muruniidukite, kirveste, matšeetede, lammaste ja millega iganes päästma. Või reisivad mööda Eestit ringi (sest Sharm-al-Sheikis käiakse ju sügisel, onju?) ja satuvad paikadesse, kuhu eales varem pole sattunud, et lasta mõnel rahvamuusikute pundil oma popmuusikast väsinud kõrvu folgirütmis hellitada või soetada endale mõnelt ääremaa laadalt topsike sibulamoosi ja kadaka järgi lõhnav võinuga. Või lihtsalt lülitada nutiseadmed välja ja otsida üles lähim veelsilm, mille ääres varbad kuuma liiva sisse pista ning end mõnusalt pruuniks (loe: punaseks) praadida.
Suvi on lihtsalt mõnus. Ja ma olen nii tänulik, et meil on just selline suvi.
No comments:
Post a Comment