Tuul. Jajah, seesama tuul, mis siin hiljaaegu paksu pahandust tegi ja autosid lömastas. Miks ometi olla sellise asja eest tänulik, tekib ehk küsimus.
Täna hommikul rattaga tööle sõites puhus mulle vastu nii kõva tuul, et ma oleksin otsekui vastu nähtamatut müüri põrutanud rattaga. Kõrvus vilistas ja väntasin, kui palju jaksasin, edasi ei liikunud kuigivõrd. Kui sellest kõigest hoolimata tundsin selle stiihia ees korraga jalustnõrgestavat aukartust - oled ehk midagi sarnast tundnud, kui seisad vaikselt ja korraga tabab sind sahmakas tuulehingust kogu oma jõuga - ajad käed laiali ja tunned looduse vägevust. See võtab hingegi kinni, aga millegipärast tekitab seletamatut rõõmu ja hingevärinat. Juba selle tunde eest olen tänulik. Aga ma räägin veel ühe loo tuulest...
Elas kord üks talumees, kes kasvatas vilja. Igal aastal ta nurises ja kurtis ja kaebles Jumala poole, et küll oli suvi liiga külm, küll liiga palav, küll liiga vihmane, küll ei olnud jällegi piisavalt vett. Niimoodi kestis see aasta aastalt, kuni Jumal ise lõpuks pöördus selle talumehe poole, öeldes: "Ma näen, et sa pole rahul minu antuga. Teeme siis nii, et ma annan sulle üheks aastaks ise võimu oma põllu kohal oleva ilma üle - siis saad ise valida just täpselt sellise ilma, nagu sulle sobib!"
Mees oli jahmunud, kuid rõõmustas ootamatult süllekukkunud võimaluse eest. Ja tõesti, Jumal oli oma sõna pidanud - kui mees soovis, et paistaks päike, polnud põllu kohal ainsatki pilve ning päike hellitas kasvavaid viljapäid. Kui aga tundus, et vili vajaks vett, lasi talumees kõrte peale mõnusat sooja vihma sadada.
Möödus suvi ja saabus lõikusaeg - tundus, et kõik on suurepärane, sest vili oli kasvanud mühinal ja tõotas tulla rikkalik saak. Kui aga mees läks vilja üle vaatama, tabas teda täielik šokk - kõrred olid küll imeilusad, ent viljapead olid teradest täiesti tühjad! Mees keeras oma pea taeva poole ja hüüdis Jumalat.
"Mis on siis nüüd lahti? Kas ei saanud saanud sa ise mitte luua endale kõige ideaalsemaid tingimusi vilja kasvuks? Kas ei saanud sa ise mitte valida endale igaks päevaks sobivat ilma?" küsis Jumal.
Mees näitas Jumalale tühje viljapäid ning laiutas käsi:
"Ma ei saa aru. Ma ju ometi andsin viljale piisavalt päikest ja vihma - hoolitsesin väga selle eest, et taimedel oleks nii vett kui valgust. Kui nüüd... nüüd on mu saak ometi rikutud!"
"Sa andsin viljale küll päikest ja vihma, aga kas sa lasid ka tuult viljapäid hellitada?" küsis Jumal.
Tuul... See tüütu juustesasija, see hirmus puudemurdja, see kole tolmukeerutaja. See oli mehel täiesti meelest läinud.
"Milleks tuul?" küsis ta nõutult.
"Just tuul on see, mis su kalleid viljapäid tolmeldab, et peades saaksid kuldsed terad valmida. Ilma selleta vili ei valmi," vastas Jumal.
Mees lasi pea norgu, mõistes, et taaskord on Jumal olnud temast targem ning tema oma inimlikkuses ei osanud kõikide oluliste asjade peale mõelda. Edaspidi lubas ta olla rahul just sellise ilmaga, mida Jumal jagab, sest tema ei jäta ju midagi vajalikku kahe silma vahele - isegi kui inimestele tema pakutav ei meeldi. Aga kõik on millekski vajalik. Isegi tuul...
No comments:
Post a Comment