Esimene postitus

Miks alustan oma postitustega just täna? Lihtsalt ühel suvalisel juunikuu päeval?
Siin on üks kindel põhjus: täna on minu ülejäänud elu esimene päev. Ma tean, kui trafaretselt see kõlab, aga ühel päeval lihtsalt tuleb alustada. Meeletult lihtne on asju edasi lükata - küll homme on parem, rohkem inspiratsiooni, rohkem põhjust olla tänulik. Või ootan hoopiski mõnda "erilist päeva", et vot nüüd alustan, sealjuures aimamata, et kui ma tänast päeva eriliseks ei pea, siis seda "ühte ja erilist", millal alustada, ei saabugi. Tundub lihtne filosoofia? Kõlab nagu nii, et mul tuli täna pärastlõunal hea mõte, et hakkan asju kirja panema ja asusin kohe asja kallale?
Oh ei.
Oktoobris 2016 vaatasin ma, kuidas korraga hakkas sadama laia lund, sügise esimest lund. Oli varahommik ja tänavad veel vaiksed. Lumi oli nii tihe, et kattis peagi tänavad ja ma võisin sinna esimesed jäljed teha. Seisin pimedal tänaval ja mõtlesin, see on nii ilus, selle eest tahaks kindlasti olla tänulik. Mis oleks, kui hakkaks tänulikkuse põhjuseid blogisse kirja panema?
Jajaa. Homme.
Mõnda aega hiljem nägin Rimi kassas ägedate siniste juustega noormeest. Konsumis nägin mõni päev hiljem jällegi noormeest pika lokkis juuksepahmakaga. Oli pühapäeva hilisõhtu ja ta oli ilmselt surmväsinud, aga mitte kusagilt see välja ei paistnud. Rõõmustasin selle üle, et nii lahe, et kassapidajate seas on ka mehi, pealegi veel mitte mingeid natuke totu olemisega tüüpe, kellele on näkku kirjutatud, et "see on viimane töö, mida üks mees teha võiks, aga mis mul muud üle jääb", vaid just selliseid lahedaid, omanäolisi, rõõmsa ja elava olemisega. Mõtlesin jälle, et kirjutaks sellest õige blogis, sest see oli lihtsalt lahe ja rõõmustas südant.
Jajaa. Homme.
Siis olin sõprade-sugulastega väikesel aastavahetuspeol. Öös oli kottpime ja mõnusalt vaikne, kauguses lasti üks rakett. Me ei läinud isegi õue, toas oli nii mõnus. Mõtlesin, kui tänulik olen oma pere ja lähedaste-sõprade eest, võimaluse eest vahest olla koos, võimaluse eest omada kodu, isegi mitut, kuhu on alati hea tulla.
Siis tuli kevad, üks lill teise järel pistis nina mullast välja, esimesed päikesekiired paitasid juba mõnusalt palgeid. Kõik lõhnas imeliselt, et pani lihtsalt peatuma ja sooja mulla ja sulava lume hõngu sisse hingama. Loodus muutus vaid päevadega, kogudes halli aluskihi peale järjest põnevamaid värve. Aga ikka ei tulnud seda "tänast", kuhu mõtteid talletada.
Nõnda see aeg vaikselt kulges. "Jajaa, homme" tähe all. Iga päev püüdsin kõrva taha panna mõtteid, mille eest olla tänulik ja iga päev ütlesin endale, et just nüüd, täna hakkan kirjutama. Aga kõik need tänased on nüüdseks eilseks saanud. Võib-olla on see pidev mõtlemine heade asjade üle mind tõesti rõõmsamaks teinud, aga mul ei ole enam alles neid mõtteid ja tundeid, mida oleksin tahtnud kirja panna. Natuke kahju on, aga samas, nüüd on see "täna" käes ja ma võin enda üle natukene uhkegi olla. :)

Kui tänulikkusest rääkida, siis loomulikult on kõige suurem tänu pere ja sõprade, kodu ja töö eest. Nendest "kõige suurematest" tänupõhjustest ma siin blogis ilmselt eraldi kirjutama ei hakka. Pigem püüan noppida igast päevast väikesi "tavalisemaid" ja "tavatumaid" tänukillukesi.

Ehk on mõned neist lihtsaist asjust sellised, mis panevad Sindki pilku tõstma ja kasvõi pisut naeratama.