Jah, valu.
Ja ma ei mõtle mitte sellist valu, mis paneb meid soovima, et oleksime surnud. Mitte sellist valu, mis ei anna järele, hoolimata mistahes meetmetest, mis jälitab meid ja närib armutult.
Ma mõtlen valu kui füüsilist nähtust.
Olen tänulik, et meie organismil on selline häiresüsteem sisse ehitatud, mida me ei saa ignoreerida. Valu annab meile märku, et miski on kehas valesti. Ja enne, kui haarame valuvaigisti järele, tasub mõelda, mis seda valu põhjustab. Ja ravida põhjust, mitte lihtsalt elimineerida valu.
Maailmas on inimesi, kes ei ole suutelised valu tundma. Kõlab justkui midagi, mida endalegi ihaldada. Tegelikkuses murravad need inimesed oma luid, tekitavad vigastusi ja haavu, kuid pole sellest üldse teadlikud, enne kui on juba hilja. Neil puudub see eluks esmatähtis häiresüsteem, mis ühtepidi meile nii palju probleeme tekitab, teistpidi aga aitab ära hoida suuremaid probleeme. Võiks isegi öelda, et valu aitab meil teatud olukorras ellu jääda, võtta kontroll enda kätte.
Ja mõnikord on füüsiline valu see, mis aitab leevendada sisemist valu. Olen hakanud mõistma, miks inimesed näiteks ennast lõiguvad või endale muul viisil viga teevad. Kindlasti ei kiida ma seda teguviisi heaks, aga ma mõistan, miks selline mehhanism toimib - väliselt tekitatud valu aitab summutada sisemist ängi. See on omamoodi nagu appikarje. Iseasi, kas oskame seda ära tunda ja selliseid inimesi toetada - niisugused inimesed ei vaja meie haletsust või halvakspanu, vaid seda, et oleksime nende jaoks olemas, kuulaksime neid ära, aktsepteeriksime neid sellisena, nagu nad on. Sageli on juba sellest palju abi.
Samas, kas pole mitte huvitav, et sõnal "valu" on eesti keeles 2 tähendust. Kuigi täiesti erinevad, on neil minu jaoks teatav kokkupuutepunkt. Ühtepidi on valu organismi reaktsioon teatud ärritajatele. Teistpidi aga tähendab valu vormi valatavat sulametalli. Need kaks sõna saavad kokku seal, kus valu meid otsekui vormib - annab häirekella, aga sageli vormib meid kaastundlikumaks teiste valutajate suhtes, vormib meid ettevaatlikumaks, vormib meid targemaks ja teadlikumaks.
Just niisuguses tähenduses olengi tänulik.
Friday, 30 June 2017
Thursday, 29 June 2017
29.juuni 2017 - puhas vesi
Ma olen harjutanud ennast vett jooma. Mitte et ma nüüd mingisugune tervisefriik oleksin, aga olen püüdnud kujundada endas head harjumust toidukordade vahele vett juua. Öeldakse, et inimene peaks päevas ühe kehakaalu kilogrammi kohta tarbima 30 ml vett päevas. See tähendaks, et u 70-kilone inimene vajab umbes 2,1 liitrit vett päevas. See on umbes 7-8 klaasitäit. Tundub palju, aga päeva peale jagades seda nii hirmus palju ei olegi. Samas kohv ei lähe arvesse, sest see viib just vee kehast välja. Mõni ütleb, et tee ka ei lähe, aga taimetee ikkagi läheb. Muud vedelikud (nt supp) on nii ja naa. Igatahes point on selles, et vett tuleb aeg-ajalt tarbida, igaüks tunnetagu ise, mis talle sobib.
See oli siis see epistli osa :D
Aga ma olen väga tänulik selle eest, et ma võin vabalt juua siinset kraanivett, kus iganes ma ka ei viibiks. Mõnel pool on vesi küll mitte eriti hea maitsega ja mõnel pool võib selle rauasisaldus põhjagi alt ära lüüa, aga üldiselt on puhas joogivesi Eestis igal pool vabalt kättesaadav. See on veepuuduses vaevlevas maailmas tõeline luksus.
Vaid 2,5 % kogu maailma veest on magevesi (sellest omakorda on kuni 10 % jääliustike jms all). Ja sellest vaid väga väike osa on tegelikult puhas. Hinnanguliselt joob 2 miljardit inimest maailmas vett, mis on saastatud väljaheidetega (öka!) ja vee saastatuse tõttu põhjustab vesi arengumaades 80 % seal levivatest haigustest - igal aastal sureb 3-4 miljonit inimest niisugustesse haigustesse. Mõelge, 2 Eestitäit inimest sureb igal aastal lihtsalt sellepärast, et tarbivad musta vett, sest neil lihtsalt pole paremat võtta!
Meie oleme Eestis koos USA, Kanada ja Uus-Meremaaga maailma kõige suuremad veetarbijad inimese kohta aastas! See ei tähenda, et me raiskaks vett, aga see paneb ikka mõtlema, et elame tohutus luksuses oma veetarbimisega! Täna on peaaegu pool maailmast kimpus veevarudega. Mõelge sellele, kui järjekordselt kraani lahti keerate! Ja samas, ärge liialt muretsege - öeldakse, et veega ei maksa siin Eestis liiga kitsi ka olla, sest vesi uhab omakorda baktereid torudest minema ja normaalne veetarbimine hoiab veesüsteemid puhtamana kui seda hoiaks kitsi olemine. Aga lihtsalt mõelge, milline privileeg meil on praktiliselt piiramatu puhta vee kasutusvõimalusega!
See on väga suur põhjus tänulik olemiseks.
See oli siis see epistli osa :D
Aga ma olen väga tänulik selle eest, et ma võin vabalt juua siinset kraanivett, kus iganes ma ka ei viibiks. Mõnel pool on vesi küll mitte eriti hea maitsega ja mõnel pool võib selle rauasisaldus põhjagi alt ära lüüa, aga üldiselt on puhas joogivesi Eestis igal pool vabalt kättesaadav. See on veepuuduses vaevlevas maailmas tõeline luksus.
Vaid 2,5 % kogu maailma veest on magevesi (sellest omakorda on kuni 10 % jääliustike jms all). Ja sellest vaid väga väike osa on tegelikult puhas. Hinnanguliselt joob 2 miljardit inimest maailmas vett, mis on saastatud väljaheidetega (öka!) ja vee saastatuse tõttu põhjustab vesi arengumaades 80 % seal levivatest haigustest - igal aastal sureb 3-4 miljonit inimest niisugustesse haigustesse. Mõelge, 2 Eestitäit inimest sureb igal aastal lihtsalt sellepärast, et tarbivad musta vett, sest neil lihtsalt pole paremat võtta!
Meie oleme Eestis koos USA, Kanada ja Uus-Meremaaga maailma kõige suuremad veetarbijad inimese kohta aastas! See ei tähenda, et me raiskaks vett, aga see paneb ikka mõtlema, et elame tohutus luksuses oma veetarbimisega! Täna on peaaegu pool maailmast kimpus veevarudega. Mõelge sellele, kui järjekordselt kraani lahti keerate! Ja samas, ärge liialt muretsege - öeldakse, et veega ei maksa siin Eestis liiga kitsi ka olla, sest vesi uhab omakorda baktereid torudest minema ja normaalne veetarbimine hoiab veesüsteemid puhtamana kui seda hoiaks kitsi olemine. Aga lihtsalt mõelge, milline privileeg meil on praktiliselt piiramatu puhta vee kasutusvõimalusega!
See on väga suur põhjus tänulik olemiseks.
Wednesday, 28 June 2017
28.juuni 2017 - WC
Jah, te lugesite õigesti. Olen tänulik võimaluse eest kasutada tänapäeva mugavusi ka vetsus käies. Inimene veedab keskmiselt 1,5 aastat (just!) oma elust vetsus istudes (meeste puhul tuleks ilmselt korrutada mingi arvuga), nii et mugavus mängib siin olulist rolli.
Me oleme nii harjunud sellega, et läheme, teeme häda ära, kasutame pehmet paberit ja tõmbame kogu selle kraami ühe lihtsa liigutusega kusagile olematusse. Nii lihtne, onju?
Aga ilmselt mäletavad paljud neid aegu, kus vetsupaber oli nii defitsiitne, et kui keegi selle ka endale ostis, siis pandi see klaaskappi lihtsalt külalistele imetlemiseks. Vetsus aga olid korralikult ruudukujuliseks lõigatud vanad ajalehed, mida tuli hoolega käte vahel pehmeks mudida. (Anekdoodis leiutasid venelased selleks puhuks isegi paberikortsutamismasina.) Muidugi tolleaegsed ajalehed ka võimaldasid sellist kasutust, katsu sa tänapäeva klantspiltidega lehtede-ajakirjadega sama teha - need ei põle, ei upu, ei kõdune. Lisaks sellele olid enamikes kodudes omal ajal vaid kuivkäimlad ja pidi hoolega vaatama, et talvisel ajal tuul privaatseid kohti ära ei külmetaks ja enne istumist tuli härmakord istmelaualt maha pühkida. Eks neid kohti ole nüüdki, aga me oleme ikka nii harjunud oma soojustatud, lõhnavate vesiklosettidega, et ei tahaks kuidagi neid "paadimajakeste" aegu tagasi, kuigi ka selles on oma nostalgia. Muidugi vähem peenemates kohtades oli lihtsalt auk põrandas, nagu näiteks Venemaal tänapäevalgi avalikes kohtades küllalt tavaline on - seal käimiseks peavad põlved heas korras olema. :D
Miljard inimest maailmas aga ei tea tänapäevalgi midagi WC-de mugavusest. Neil lihtsalt pole sellist asja. Näiteks Afganistanis on praktiliselt kõikidel küll telekad, aga vaid 7 % rahvastikust on käimla.
19. novembril 2001 asutati Maailma Tualetiorganisatsioon ning samal päeval tähistatakse ka maailma vetsupäeva.
Vetsupaber, mis on väga paljudele inimestele tänapäevalgi täiesti tundmatu asi (hinnanguliselt 4 miljardit inimest paberit ei kasuta) ning jõudis meienigi alles sügaval nõukaajal, leiutati väidetavalt juba 6. sajandi Hiinas. Võttis ikka aega, et meie tarbimisse jõuda! :D Samas rulli kujul on vetsupaber olemas juba 1890. aastast. Patent vetsupaberile võeti aga esimesena hoopis Albaanias.
Paljud armastavad vetsus kaua istuda ja tänapäeval on muutunud üsna tavaliseks see, et võetakse nutiseade vetsu kaasa. Sellega tasub aga olla ettevaatlik, sest koguni 7 miljonit ameeriklast on kurtnud, et nad on oma kalli telefoni vetsu pillanud. Eesti kohta vastav statistika puudub, aga arvata on, et ega siingi neist puudust ei ole.
Kui sa oled luksusearmastaja, siis kõige kallimat vetsu ei tuleks sul mitte otsida kusagilt Araabia sultani paleest - 19 miljonit dollarit maksva vetsu kasutamiseks peaksid sa minema rahvusvahelisse kosmosejaama. Samas olla Maa peal Hong Kongis asuva puhtast kullast ja kalliskividega kaetud tualetipoti hind koguni 29 miljonit dollarit. Selle ehitas juveliir Lam Sai-wing, kes sai inspiratsiooni Lenini mõttest, et parim asi, mida kullast saaks teha, oleks ehitada avalikke käimlaid
Kui oled aga Singapuris, ära kindlasti unusta vett tõmmata, sest vastasel juhul võid 150 dollarit trahvi saada ja politsei kontrollib seda pisteliselt! Samuti saad Singapuris trahvi nätsu närimise eest (jah, ainult närimise eest). Nii et puhas kant.
Kui oled juba Aasia kandis ja erinevad WC-d on sinu teema, siis astu läbi ka Taiwani "Modern Toilet" restoranist, kus isegi toite serveeritakse pisikestel vetsupottidel. :D Lõuna-Koreas on aga lausa vetsudele pühendatud teemapark ja muuseum. Nii tähtsaks, kui pidasid vetsusid vanad roomlased, ei pea siiski keegi - neil oli nimelt olemas nii vetsujumalus, kanalisatsioonijumalus kui ka väljaheitejumalus. Kuidas neid küll kummardati, ei oska kohe öeldagi. :D
Kui keskmiselt püsib üks veetsee toimivana umbes 50 aastat, siis Kreekas Knossose palees on käimla, mida on edukalt kasutatud juba 4000 aastat. Kuningas Minos nautis aga juba 2800 aastat tagasi sealsamas kandis isegi vesiklosetti.
Samas kui üle poole maailmast õigeid vetsumugavusi tunda ei saa, on Jaapanis 75 % kodudest kõrgtehnoloogilised vetsud, mille kasutamiseks pole paberit vajagi, need mõõdavad vererõhku, mängivad veevulinat, on soojustusega ning sulguvad ja avanevad automaatselt, nii et endal pole vaja midagi puudutada. Küsimus, kas neil ikka Interneti püsiühendus ka on?
Kes aga otsib ekstreemseid elamusi, peab minema Siberisse, kus on võimalus otse kaljuservalt tühjendada end 2,5 km sügavusse tühjusse.
Nii et kõige selle keskel on meil igati põhjust olla tänulik, et meil on olemas kõik modernsed mugavused (võib-olla küll mitte nii peened kui Jaapanis, aga ikkagi) ja me ei pea nii igapäevase asja pärast muretsema.
Me oleme nii harjunud sellega, et läheme, teeme häda ära, kasutame pehmet paberit ja tõmbame kogu selle kraami ühe lihtsa liigutusega kusagile olematusse. Nii lihtne, onju?
Aga ilmselt mäletavad paljud neid aegu, kus vetsupaber oli nii defitsiitne, et kui keegi selle ka endale ostis, siis pandi see klaaskappi lihtsalt külalistele imetlemiseks. Vetsus aga olid korralikult ruudukujuliseks lõigatud vanad ajalehed, mida tuli hoolega käte vahel pehmeks mudida. (Anekdoodis leiutasid venelased selleks puhuks isegi paberikortsutamismasina.) Muidugi tolleaegsed ajalehed ka võimaldasid sellist kasutust, katsu sa tänapäeva klantspiltidega lehtede-ajakirjadega sama teha - need ei põle, ei upu, ei kõdune. Lisaks sellele olid enamikes kodudes omal ajal vaid kuivkäimlad ja pidi hoolega vaatama, et talvisel ajal tuul privaatseid kohti ära ei külmetaks ja enne istumist tuli härmakord istmelaualt maha pühkida. Eks neid kohti ole nüüdki, aga me oleme ikka nii harjunud oma soojustatud, lõhnavate vesiklosettidega, et ei tahaks kuidagi neid "paadimajakeste" aegu tagasi, kuigi ka selles on oma nostalgia. Muidugi vähem peenemates kohtades oli lihtsalt auk põrandas, nagu näiteks Venemaal tänapäevalgi avalikes kohtades küllalt tavaline on - seal käimiseks peavad põlved heas korras olema. :D
Miljard inimest maailmas aga ei tea tänapäevalgi midagi WC-de mugavusest. Neil lihtsalt pole sellist asja. Näiteks Afganistanis on praktiliselt kõikidel küll telekad, aga vaid 7 % rahvastikust on käimla.
19. novembril 2001 asutati Maailma Tualetiorganisatsioon ning samal päeval tähistatakse ka maailma vetsupäeva.
Vetsupaber, mis on väga paljudele inimestele tänapäevalgi täiesti tundmatu asi (hinnanguliselt 4 miljardit inimest paberit ei kasuta) ning jõudis meienigi alles sügaval nõukaajal, leiutati väidetavalt juba 6. sajandi Hiinas. Võttis ikka aega, et meie tarbimisse jõuda! :D Samas rulli kujul on vetsupaber olemas juba 1890. aastast. Patent vetsupaberile võeti aga esimesena hoopis Albaanias.
Paljud armastavad vetsus kaua istuda ja tänapäeval on muutunud üsna tavaliseks see, et võetakse nutiseade vetsu kaasa. Sellega tasub aga olla ettevaatlik, sest koguni 7 miljonit ameeriklast on kurtnud, et nad on oma kalli telefoni vetsu pillanud. Eesti kohta vastav statistika puudub, aga arvata on, et ega siingi neist puudust ei ole.
Kui sa oled luksusearmastaja, siis kõige kallimat vetsu ei tuleks sul mitte otsida kusagilt Araabia sultani paleest - 19 miljonit dollarit maksva vetsu kasutamiseks peaksid sa minema rahvusvahelisse kosmosejaama. Samas olla Maa peal Hong Kongis asuva puhtast kullast ja kalliskividega kaetud tualetipoti hind koguni 29 miljonit dollarit. Selle ehitas juveliir Lam Sai-wing, kes sai inspiratsiooni Lenini mõttest, et parim asi, mida kullast saaks teha, oleks ehitada avalikke käimlaid
Kui oled juba Aasia kandis ja erinevad WC-d on sinu teema, siis astu läbi ka Taiwani "Modern Toilet" restoranist, kus isegi toite serveeritakse pisikestel vetsupottidel. :D Lõuna-Koreas on aga lausa vetsudele pühendatud teemapark ja muuseum. Nii tähtsaks, kui pidasid vetsusid vanad roomlased, ei pea siiski keegi - neil oli nimelt olemas nii vetsujumalus, kanalisatsioonijumalus kui ka väljaheitejumalus. Kuidas neid küll kummardati, ei oska kohe öeldagi. :D
Kui keskmiselt püsib üks veetsee toimivana umbes 50 aastat, siis Kreekas Knossose palees on käimla, mida on edukalt kasutatud juba 4000 aastat. Kuningas Minos nautis aga juba 2800 aastat tagasi sealsamas kandis isegi vesiklosetti.
Samas kui üle poole maailmast õigeid vetsumugavusi tunda ei saa, on Jaapanis 75 % kodudest kõrgtehnoloogilised vetsud, mille kasutamiseks pole paberit vajagi, need mõõdavad vererõhku, mängivad veevulinat, on soojustusega ning sulguvad ja avanevad automaatselt, nii et endal pole vaja midagi puudutada. Küsimus, kas neil ikka Interneti püsiühendus ka on?
Kes aga otsib ekstreemseid elamusi, peab minema Siberisse, kus on võimalus otse kaljuservalt tühjendada end 2,5 km sügavusse tühjusse.
Tuesday, 27 June 2017
27.juuni 2017 - muusika
Ma olen väga tänulik muusika eest...
Muusika saadab meid kõiki igal pool - me kuuleme seda kodus, tööl, ühistranspordis, isegi vahest oma peas. :) Me ei kujutaks oma elu ilma muusikata ettegi. Meil kõigil on oma lemmikud, muusika, millega olla otsekui "samas rütmis". Muusika, mille paneme mängima siis, kui tuju on hea, kui meel on kurb, kui tahab lihtsalt mõelda, kui tahab meloodiat nautida... Meie muusikamaitse on mõnes mõttes veidi nagu riided, mida kanname - see teeb meid unikaalseks, ent kõneleb samas üht-teist meie olemuse kohta.
Minu enda lemmikute ampluaa on väga lai, ulatudes keskaegsest muusikast metalini ja vaimulikust muusikast popini. Olen leidnud igas muusikastiilis midagi, mis mind eriti kõnetab, aga ma armastan enim sellest muusikat, mis annab mulle hingerahu (ja see ei ole alati ja igal hetkel tingimata rahulik muusika - vahest tahab hing end justkui "tühjaks röökida"). Samuti vajan muusikat, mille sõnum kõnetaks, nii et lood stiilis "Ma olen arst, tunne end hästi, kui taevas on sinine... tümp-tümp-tümp" mulle väga ei imponeeri. Need on minu jaoks lihtsalt igavad. (Andke siis andeks need, kelle lemmiklugu see oli!) Aga ükski muusikamaitse ei ole halvem ega parem - nii on see ju kõikide maitsetega. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid muusikaeelistusi, ja ma olen tänulik, et see variatsioon on nii lai - igaüks leiab endale midagi.
Siiski tahan jagada ühte lugu, mis kõnetab mind peaaegu alati, eriti aga siis, kui nukrusehetk peale tuleb. Kui Sul on mõni lugu, mida tahad jagada, võid selle julgelt kommentaaridesse postitada - mida rohkem, seda uhkem.
:)
Muusika saadab meid kõiki igal pool - me kuuleme seda kodus, tööl, ühistranspordis, isegi vahest oma peas. :) Me ei kujutaks oma elu ilma muusikata ettegi. Meil kõigil on oma lemmikud, muusika, millega olla otsekui "samas rütmis". Muusika, mille paneme mängima siis, kui tuju on hea, kui meel on kurb, kui tahab lihtsalt mõelda, kui tahab meloodiat nautida... Meie muusikamaitse on mõnes mõttes veidi nagu riided, mida kanname - see teeb meid unikaalseks, ent kõneleb samas üht-teist meie olemuse kohta.
Minu enda lemmikute ampluaa on väga lai, ulatudes keskaegsest muusikast metalini ja vaimulikust muusikast popini. Olen leidnud igas muusikastiilis midagi, mis mind eriti kõnetab, aga ma armastan enim sellest muusikat, mis annab mulle hingerahu (ja see ei ole alati ja igal hetkel tingimata rahulik muusika - vahest tahab hing end justkui "tühjaks röökida"). Samuti vajan muusikat, mille sõnum kõnetaks, nii et lood stiilis "Ma olen arst, tunne end hästi, kui taevas on sinine... tümp-tümp-tümp" mulle väga ei imponeeri. Need on minu jaoks lihtsalt igavad. (Andke siis andeks need, kelle lemmiklugu see oli!) Aga ükski muusikamaitse ei ole halvem ega parem - nii on see ju kõikide maitsetega. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid muusikaeelistusi, ja ma olen tänulik, et see variatsioon on nii lai - igaüks leiab endale midagi.
Siiski tahan jagada ühte lugu, mis kõnetab mind peaaegu alati, eriti aga siis, kui nukrusehetk peale tuleb. Kui Sul on mõni lugu, mida tahad jagada, võid selle julgelt kommentaaridesse postitada - mida rohkem, seda uhkem.
:)
Monday, 26 June 2017
26.juuni 2017 - magamine
Keskmiselt kulutab inimene magamiseks umbes 20 aastat oma elust. See tundub justkui meeletu raiskamine ja paneb mõtlema, et mis selle ajaga kõik teha saaks...
Tegelikult on see aeg antud meile kingitusena - aeg, mil saame end päevasteks tegemisteks nii füüsiliselt kui vaimselt välja puhata. Aeg, mil saame mõneks ajaks täielikult kõrvale panna kõik oma mured ja koormad... ja uskuge või mitte, aga hommikul on paljud neist muredest ja koormatest otsekui imeväel kuhugi kadunud. Ega's asjata öelda, et hommik on õhtust targem.
Ja mis oleks mõnusam, kui sirutada õhtul voodis välja oma väsinud koivad ja anda end õndsalt unehõlma. Need hetked voodis enne uinumist on ühed mu lemmikhetked.
Nii et ma olen väga ääretult tänulik selle võimaluse eest end õhtuti mõnusasti teki sisse keerata ja umbes 8 järgnevat tundi õndsas teadvusetuses veeta, et hommikuti puhanuna ärgata.
Pealegi, ma olen voodis väga osav - ma olen suuteline magama päevi... igas asendis :D
Tegelikult on see aeg antud meile kingitusena - aeg, mil saame end päevasteks tegemisteks nii füüsiliselt kui vaimselt välja puhata. Aeg, mil saame mõneks ajaks täielikult kõrvale panna kõik oma mured ja koormad... ja uskuge või mitte, aga hommikul on paljud neist muredest ja koormatest otsekui imeväel kuhugi kadunud. Ega's asjata öelda, et hommik on õhtust targem.
Ja mis oleks mõnusam, kui sirutada õhtul voodis välja oma väsinud koivad ja anda end õndsalt unehõlma. Need hetked voodis enne uinumist on ühed mu lemmikhetked.
Nii et ma olen väga ääretult tänulik selle võimaluse eest end õhtuti mõnusasti teki sisse keerata ja umbes 8 järgnevat tundi õndsas teadvusetuses veeta, et hommikuti puhanuna ärgata.
Pealegi, ma olen voodis väga osav - ma olen suuteline magama päevi... igas asendis :D
Sunday, 25 June 2017
25.juuni 2017 - Internet
Ärkan hommikul, vaatan üle oma e-mailid, kiikan Facebooki, saadan mõned sünnipäevaõnnesoovid, heidan pilgu ühele nunnule kassivideole Youtube'is. See kõik tundub nii loomulik, nii argine, aga ometi on seegi midagi, mille eest tänulik olla.
Internet - meedium, ilma milleta ei kujutaks me tänapäeva elu ettegi. See ei tähenda hoopiski seda, et ma istuksin koguaeg netis ja ilma selleta enam ei suudaks eladagi, vaid pigem seda, et võrgus olemisest on saanud meie elu lahutamatu osa - me kirjutame e-maile, skaibime, vaatame telerit üle võrgu, teeme oma pangatehinguid, ostame transpordipileteid, ostame veebipoodidest asju...
Ometi veel paarkümmend aastat tagasi ei olnud meil isegi mitte aimu, et midagi sellist üldse võimalik saab olla. Kuigi Internet on maailmas olemas olnud ametlikult juba 1969. aastast, siis paljud meist ilmselt nägin Internetti esimest korda alles 30 aastat pärast selle sündi, siis kui esimesed julged ettevõtted end juba võrku olid jäädvustanud ja Internet hakkas vaikselt täituma erinevate lehekülgedega - alguses hallid ja ilmetud, siis järjest kirevamad ja vilkuvamad... Ja kõigest mõne aastaga oligi Interneti kuulsus plahvatuslikult kasvanud ja see oli muutunud elu lahutamatuks osaks.
Inimõiguste Instituudi lehelt võib lugeda: "Interneti kui informatsiooni leidmise ja edastamise ning suhtluskanali olulisus on pannud paljusid väitma, et internet ja sellele ligipääs on muutunud inimõiguseks. Instituudi hinnangul ei ole internet iseenesest inimõigus, küll aga on internet üha olulisemaks vahendiks inimõiguste tagamisel." 2010 oli Soome esimene riik, mis muutis Interneti püsiühenduse põhiõiguseks. Meil Eestis on õigus Internetile ka täiesti olemas ja seegi pole üldse iseenesestmõistetav - on palju riike, kus kas Internet on üldse laiemale avalikkusele keelatud (nt Põhja-Korea) või on sellel olulised piirangud ja inimestel on ligipääs vaid teatud veebilehtedele (nt Hiinas). See, et meie siin isegi soolauka servas tsivilisatsioonist kaugel olles saame igal ajal Internetti kasutada, on tohutu privileeg, millest ilmselt ei saadakski aru enne, kui see meilt ära võetaks.
Internet on lisaks mitmetele probleemidele toonud kaasa unikaalseid võimalusi, avardades tohutul määral meie maailmapilti - tänu Internetile on meil juurdepääs müriaadidele infohulkadele - sisuliselt on kogu maailm meil sõna otseses mõttes peopesal.
Kuna Interneti ajalugu on põnev ja kirju, siis mõned põnevad faktid tahaks teiega siin jagada.
* Üllatav on see, et veebilehtede ajalugu on just enam-vähem sama pikk kui uue Eesti Vabariigi ajalugu - esimese veebilehe tegi 1991. aasta augustis Tim Berners-Lee. Ta lõi esmakordselt keskkonna, milles on võimalik erinevaid digitaalseid objekte – faile, pilte ja videosid – tänapäeval brauserina tuntud tarkvara abil vaadata, luua ja alla tõmmata. Lisaks Turingi auhinnale on mees ka rüütliks löödud - suuresti just tänu tema teenetele veebinduse vallas. Niisugune nägi välja maailma esimene avalik veebileht:
.png)
Mõelge siis, kui pika tee oleme käinud üksnes ühe inimpõlve jooksul!
*Esimene sõnum edastati (e-maili siis veel polnud) aastal 1969 ARPANETi lingi kaudu ja käis see umbes nii:
Kaks meest istusid arvuti taga, üks California Ülikoolis, teine Stanfordi Uurimisinstituudis. Mõlemal olid telefonid peos ja edastati järgnev dialoog:
Kulus aga vaid 7 aastat, kui saadeti esimene spämmkiri ja selle autoriks oli 1978. aastal arvutite müüja Gary Thuerp. (Kui ta oleks vaid teadnud, milleni see viib!!! 70% tänapäeva e-mailidest on spämm.)
*Ühe tavalise e-maili saatmiseks liigutatakse umbes 2 miljardit elektroni, päevas saadetakse üle 260 miljardi e-maili. Eks kalkuleerige, milline elektronide voog pidevalt edasi-tagasi sähvib.
*Võime aga uhked olla, et esimene lause, mis iial Skype'i vahendusel edastati, oli eestikeelne. 2003 aprillis ütles üks Skype'i arendajatest kuulsad esimesed sõnad: "Tere, kas sa kuuled mind?"
*Tänapäeval kasutab Internetti sõna otseses mõttes pool maailma - hinnangulisest 3,2 miljardit inimest. Neist omakorda pool kasutab Facebooki. (Mark Zuckenberg võib laialt naeratada)
*Internet tundub suur? Google'i hinnangul sisaldab Internet tänapäeval umbes 5 miljonit terabaiti infot (ühe terabaidi sisse mahub nii umbes 1000 normaalse kvaliteediga filmi) ja kui keegi tahaks kogu Internetti alla laadida (või Ümera Ülu kombel välja trükkida), siis mahuks see ära "ainult" 200 miljonile BlueRay diskile. Hea äriidee, hakata müüma "Interneti kogutud teosed: 200 miljonit köidet" :D
*Kogu selle maailma katva võrgu ülalpidamiseks on vaja 50 miljonit hobujõudu elektrit iga päev (huvitav, kust need hobused võetakse?)
*Samas kui Internet (kõik need miljardid miljardid elektronid) üles kaaluda, kaalub kogu värk umbes sama palju kui üks maasikas. Paneb mõtlema - 50 miljonit hobust on vaja ühe maasika ülalpidamiseks?!
Ja meie saame olla ainult tänulikud, et keegi sellise süsteemi on välja mõelnud ja käiku lasknud. Sealt edasi on fantaasia ja arenduse piiriks ainult taevas! :)
Internet - meedium, ilma milleta ei kujutaks me tänapäeva elu ettegi. See ei tähenda hoopiski seda, et ma istuksin koguaeg netis ja ilma selleta enam ei suudaks eladagi, vaid pigem seda, et võrgus olemisest on saanud meie elu lahutamatu osa - me kirjutame e-maile, skaibime, vaatame telerit üle võrgu, teeme oma pangatehinguid, ostame transpordipileteid, ostame veebipoodidest asju...
Ometi veel paarkümmend aastat tagasi ei olnud meil isegi mitte aimu, et midagi sellist üldse võimalik saab olla. Kuigi Internet on maailmas olemas olnud ametlikult juba 1969. aastast, siis paljud meist ilmselt nägin Internetti esimest korda alles 30 aastat pärast selle sündi, siis kui esimesed julged ettevõtted end juba võrku olid jäädvustanud ja Internet hakkas vaikselt täituma erinevate lehekülgedega - alguses hallid ja ilmetud, siis järjest kirevamad ja vilkuvamad... Ja kõigest mõne aastaga oligi Interneti kuulsus plahvatuslikult kasvanud ja see oli muutunud elu lahutamatuks osaks.
Inimõiguste Instituudi lehelt võib lugeda: "Interneti kui informatsiooni leidmise ja edastamise ning suhtluskanali olulisus on pannud paljusid väitma, et internet ja sellele ligipääs on muutunud inimõiguseks. Instituudi hinnangul ei ole internet iseenesest inimõigus, küll aga on internet üha olulisemaks vahendiks inimõiguste tagamisel." 2010 oli Soome esimene riik, mis muutis Interneti püsiühenduse põhiõiguseks. Meil Eestis on õigus Internetile ka täiesti olemas ja seegi pole üldse iseenesestmõistetav - on palju riike, kus kas Internet on üldse laiemale avalikkusele keelatud (nt Põhja-Korea) või on sellel olulised piirangud ja inimestel on ligipääs vaid teatud veebilehtedele (nt Hiinas). See, et meie siin isegi soolauka servas tsivilisatsioonist kaugel olles saame igal ajal Internetti kasutada, on tohutu privileeg, millest ilmselt ei saadakski aru enne, kui see meilt ära võetaks.
Internet on lisaks mitmetele probleemidele toonud kaasa unikaalseid võimalusi, avardades tohutul määral meie maailmapilti - tänu Internetile on meil juurdepääs müriaadidele infohulkadele - sisuliselt on kogu maailm meil sõna otseses mõttes peopesal.
Kuna Interneti ajalugu on põnev ja kirju, siis mõned põnevad faktid tahaks teiega siin jagada.
* Üllatav on see, et veebilehtede ajalugu on just enam-vähem sama pikk kui uue Eesti Vabariigi ajalugu - esimese veebilehe tegi 1991. aasta augustis Tim Berners-Lee. Ta lõi esmakordselt keskkonna, milles on võimalik erinevaid digitaalseid objekte – faile, pilte ja videosid – tänapäeval brauserina tuntud tarkvara abil vaadata, luua ja alla tõmmata. Lisaks Turingi auhinnale on mees ka rüütliks löödud - suuresti just tänu tema teenetele veebinduse vallas. Niisugune nägi välja maailma esimene avalik veebileht:
.png)
Mõelge siis, kui pika tee oleme käinud üksnes ühe inimpõlve jooksul!
*Esimene sõnum edastati (e-maili siis veel polnud) aastal 1969 ARPANETi lingi kaudu ja käis see umbes nii:
Kaks meest istusid arvuti taga, üks California Ülikoolis, teine Stanfordi Uurimisinstituudis. Mõlemal olid telefonid peos ja edastati järgnev dialoog:
"Kas te näete L tähte?"- "Jah, me näeme L tähte," vastati.
- Seejärel trükiti sisse O ja küsiti: "Kas te näete O tähte?"
- "Jah, me näeme O tähte."
- Seejärel trükiti sisse G ja süsteem kukkus kokku (taheti kirjutada LOGIN).
- Ja meie nuriseme, et Internet on vahest aeglane ja meie 10 megabaidine pildifail ei lähe piisavalt kiiresti läbi e-maili minema. :D
Kulus aga vaid 7 aastat, kui saadeti esimene spämmkiri ja selle autoriks oli 1978. aastal arvutite müüja Gary Thuerp. (Kui ta oleks vaid teadnud, milleni see viib!!! 70% tänapäeva e-mailidest on spämm.)
*Ühe tavalise e-maili saatmiseks liigutatakse umbes 2 miljardit elektroni, päevas saadetakse üle 260 miljardi e-maili. Eks kalkuleerige, milline elektronide voog pidevalt edasi-tagasi sähvib.
*Võime aga uhked olla, et esimene lause, mis iial Skype'i vahendusel edastati, oli eestikeelne. 2003 aprillis ütles üks Skype'i arendajatest kuulsad esimesed sõnad: "Tere, kas sa kuuled mind?"
*Tänapäeval kasutab Internetti sõna otseses mõttes pool maailma - hinnangulisest 3,2 miljardit inimest. Neist omakorda pool kasutab Facebooki. (Mark Zuckenberg võib laialt naeratada)
*Internet tundub suur? Google'i hinnangul sisaldab Internet tänapäeval umbes 5 miljonit terabaiti infot (ühe terabaidi sisse mahub nii umbes 1000 normaalse kvaliteediga filmi) ja kui keegi tahaks kogu Internetti alla laadida (või Ümera Ülu kombel välja trükkida), siis mahuks see ära "ainult" 200 miljonile BlueRay diskile. Hea äriidee, hakata müüma "Interneti kogutud teosed: 200 miljonit köidet" :D
*Kogu selle maailma katva võrgu ülalpidamiseks on vaja 50 miljonit hobujõudu elektrit iga päev (huvitav, kust need hobused võetakse?)
*Samas kui Internet (kõik need miljardid miljardid elektronid) üles kaaluda, kaalub kogu värk umbes sama palju kui üks maasikas. Paneb mõtlema - 50 miljonit hobust on vaja ühe maasika ülalpidamiseks?!
Ja meie saame olla ainult tänulikud, et keegi sellise süsteemi on välja mõelnud ja käiku lasknud. Sealt edasi on fantaasia ja arenduse piiriks ainult taevas! :)
Saturday, 24 June 2017
24.juuni 2017 - maksud
Maksud... Tõsiselt või? Nüüd mõtled kindlasti, et ma olen vist natuke ära keeranud, et olen maksude eest tänulik - see on ju kõige rohkem kirutav teema üldse, Eestis on maksud ka ühed kõrgematest maailmas. Ja siis üks hull on tänulik ka veel.
Aga vaadakem seda asja vähe teisest küljest. Jaa, ma siin tegin ka oma deklaratsiooni ja higistasin selle kallal, et kõik õige oleks ja maksuamet nuriseda ei saaks. Aga siis hakkasin mõtlema...
Esiteks, see, et ma maksan makse, tähendab seda, et mul on töö. Mul on võimalus omale elatist teenida, natuke raha kõrvale panna, oma eluga toime tulla.
Teiseks tähendab maksusüsteem seda, et meil siin Eestis on tasuta haridus - nii alg-, põhi-, kesk- kui ka kõrgharidus ja see on juba väga unikaalne maailmas, kus väga paljud peavad oma hariduse eest maksma ja veel suurem hulk inimesi ei saa üldse haridust. Meie aga oleme haridusnäitajate poolest maailma esikümnes, isegi esiviisikus (Viie rikkama Euroopa riigi hulka? Aga me juba oleme seal, sest tõeline rikkus peitub teadmistes ja harituses). Me võtame seda iseenesestmõistetavalt, aga mõelgem selle peale ajal, mil nii paljud meile armsad inimesed lõpetavad erinevaid koole!
Samuti on suur osa tervishoiust meie jaoks tasuta. Jah, osa eest tuleb küll maksta, aga enamik on siiski tasuta, ka lapsed saavad muretult tervisekontrollis käia, hambaravi saada ja vanemad ei pea selle eest eraldi maksma.
Ka töötutele on tagatud meie riigis teatud (kuigi väikesed) toetused ja tervisekindlustus.
Samuti on meil vanaduses võimalik pensioni saada - ka see pole üldsegi mitte iseenesestmõistetav. Võime küll nuriseda pensioni suuruse üle, aga see, et see meil üldse olemas on, on tegelikult privileeg.
Lisaks kõigele muule saavad maksudest toetatud enamik meie kultuurielusündmusi.
Jne, jne, jne.
Need ja paljud teised nii iseenesestvõetavad asjad ei oleks võimalikud, kui me ei maksaks oma igakuiseid tüütuid makse. Minu meelest suurepärane põhjus olla tänulik, et meil kõik need asjad olemas on.
Lisaks sellele töötavad maksuametis vastupidiselt stereotüüpidele rõõmsad noored inimesed, kes on alati heal meelel nõus erinevates maksuküsimustes aitama.
Maksuametil on ka tore laulukoor. :)
Aga vaadakem seda asja vähe teisest küljest. Jaa, ma siin tegin ka oma deklaratsiooni ja higistasin selle kallal, et kõik õige oleks ja maksuamet nuriseda ei saaks. Aga siis hakkasin mõtlema...
Esiteks, see, et ma maksan makse, tähendab seda, et mul on töö. Mul on võimalus omale elatist teenida, natuke raha kõrvale panna, oma eluga toime tulla.
Teiseks tähendab maksusüsteem seda, et meil siin Eestis on tasuta haridus - nii alg-, põhi-, kesk- kui ka kõrgharidus ja see on juba väga unikaalne maailmas, kus väga paljud peavad oma hariduse eest maksma ja veel suurem hulk inimesi ei saa üldse haridust. Meie aga oleme haridusnäitajate poolest maailma esikümnes, isegi esiviisikus (Viie rikkama Euroopa riigi hulka? Aga me juba oleme seal, sest tõeline rikkus peitub teadmistes ja harituses). Me võtame seda iseenesestmõistetavalt, aga mõelgem selle peale ajal, mil nii paljud meile armsad inimesed lõpetavad erinevaid koole!
Samuti on suur osa tervishoiust meie jaoks tasuta. Jah, osa eest tuleb küll maksta, aga enamik on siiski tasuta, ka lapsed saavad muretult tervisekontrollis käia, hambaravi saada ja vanemad ei pea selle eest eraldi maksma.
Ka töötutele on tagatud meie riigis teatud (kuigi väikesed) toetused ja tervisekindlustus.
Samuti on meil vanaduses võimalik pensioni saada - ka see pole üldsegi mitte iseenesestmõistetav. Võime küll nuriseda pensioni suuruse üle, aga see, et see meil üldse olemas on, on tegelikult privileeg.
Lisaks kõigele muule saavad maksudest toetatud enamik meie kultuurielusündmusi.
Jne, jne, jne.
Need ja paljud teised nii iseenesestvõetavad asjad ei oleks võimalikud, kui me ei maksaks oma igakuiseid tüütuid makse. Minu meelest suurepärane põhjus olla tänulik, et meil kõik need asjad olemas on.
Lisaks sellele töötavad maksuametis vastupidiselt stereotüüpidele rõõmsad noored inimesed, kes on alati heal meelel nõus erinevates maksuküsimustes aitama.
Maksuametil on ka tore laulukoor. :)
Friday, 23 June 2017
23.juuni 2017 - valged ööd
Täna-homme on see päev aastas, kus päev praktiliselt otsa ei saagi ja kuigi päike korraks ikkagi loojub, siis päris pimedaks ikka ei lähe.
Ma olen väga tänulik, et meil on lisaks mõnusale suvele ka veel helge aeg, kus on kaua valge ja pimedus polegi justkui päris pimedus.
Tuleb meelde rida laulust:
"Meie pimedus pole pime sinu ees ja öö on sama valge kui päev"
Kuigi laulu taust on vaimulik, sobitub see niivõrd hästi ka meie jaanikuu öid iseloomustama. Me olekski suistel öödel otsekui maheda öövalguse embuses hoitud - kõik masendus, hirmud, kõledus, need taanduvad selle suvise valguse ees.
Ja jällegi, oleme ses osas privilegeeritud, sest kuigi suve on mujalgi maailmas, ei ole kusagil selliseid imelisi suveöid kui põhjamaades.
Nüüd ei jää muud üle, kui ampsata tükike grillisuitsust läbiimbunud šašlõkki, tõmmata sisse sõõm magusat maarjaheina aroomi ja minna sõnajalaõit ja jaanimardikaid otsima - kes teab, mida sellel teel siis leida võib... :)
Ma olen väga tänulik, et meil on lisaks mõnusale suvele ka veel helge aeg, kus on kaua valge ja pimedus polegi justkui päris pimedus.
Tuleb meelde rida laulust:
"Meie pimedus pole pime sinu ees ja öö on sama valge kui päev"
Kuigi laulu taust on vaimulik, sobitub see niivõrd hästi ka meie jaanikuu öid iseloomustama. Me olekski suistel öödel otsekui maheda öövalguse embuses hoitud - kõik masendus, hirmud, kõledus, need taanduvad selle suvise valguse ees.
Ja jällegi, oleme ses osas privilegeeritud, sest kuigi suve on mujalgi maailmas, ei ole kusagil selliseid imelisi suveöid kui põhjamaades.
Nüüd ei jää muud üle, kui ampsata tükike grillisuitsust läbiimbunud šašlõkki, tõmmata sisse sõõm magusat maarjaheina aroomi ja minna sõnajalaõit ja jaanimardikaid otsima - kes teab, mida sellel teel siis leida võib... :)
Thursday, 22 June 2017
22.juuni 2017 - eesti keel
Kord tehti võistlus, milline keel on maailmas kõige kaunima kõlaga ja selleks pidid kõik osaleda soovivate keelte esindajad saatma ühe omakeelse lause.
Eestlased saatsid lause: "Sõida tasa üle silla!"
Pikkade (või hoopiski üsna lühikeste vaidluste) tulemusel selgitati välja, et kõige ilusam keel maailmas on eesti keel.
Nii räägib legend. Aga ma olen üsna kindel, et sarnast legendi räägivad ka paljude teiste keelte esindajad oma keele kohta. :) Eks igaühe emakeel olegi see kõige armsam ja ilusam. Samas ei saa ma salata, et meie keel on ääretult rikas ja kauni kõlaga, seda just oma vokaalirohkuse poolest. Kellel siis veel oleks võimalik öelda selliseid vokaalidest nõretavaid sõnu, nagu:
jõeäärne õueaiamaa
kõueöö
laoõueaiauuendamine
äiaõeoaaiaoaõieau
Või selle asemel, et soovida lihtsalt "Häid jõule ja head uut aastat!", saame meie öelda:
"Maalilist jõuluööeelootusaega ja illuminaarses aoõhetuses uusaastaöövastuvõtuhommikuidülli"
Ja muidugi tunda uhkust lausete üle, nagu:
"Jäääärses kohvikus küsis teenindaja töööölt tulnud kuuuurijalt tema teeeelistust."
Kui teised keeled saavad uhkeldada oma pikkade sõnadega, nagu inglased sõnaga "pneumonoultramicroscopicsilicovolcanoconiosis" (teatav kopsuhaigus) ja hollandlased sõnaga "Hottentottensoldatententententoonstellingsbouwterrein" (hotentoti sõdurite telkide näitusepaik), siis eestlased saavad välja laduda sõna:
"isapaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonnaülemapühapäevajakirinnataskusisevoodrivahe"
ja teatada siis silmagi pilgutamata (ja hinge tõmbamata), et see pole kaugeltki meie kõige pikem sõna, lihtsalt õhku ei jätku rohkemaks. Sest eesti keeles kasutatakse sõnade liitmist ja põhimõtteliselt oleks võimalik sõnu lõpmatuseni venitada ning seetõttu meil ametlikult kõige pikemat sõna ei olegi. On aga kõige lühem - "on", mis on ühtlasi ka kõige lühem grammatiliselt korrektne lause (lause on lause siis, kui selles on öeldis).
Aga grammatikast ei tahtnud ma mitte niiväga rääkida, sest eks sellega oleme ju kõik kooliajal hambaid (ja keelt) teritanud. Tahtsin vaid rõhutada, et meil on põnev ja unikaalne keel, mida me oleme suutnud läbi sajandite karmuse hoida hoolimata oma arvulisest väiksusest. Oleme maailmas Islandi järel väiksuselt teine rahvas, millel on omakeelne kõrgharidus. Meie keel on riigikeele staatuses. Meie keelt kasutatakse tehnoloogiaterminite jaoks, arvutis, luules, kirjanduses, meie keel uueneb pidevalt ja uusi ja põnevaid sõnu tuleb aina juurde. Eesti keel elab. Ja see on asi, mille eest võib olla tohutult tänulik maailmas, kus tuhanded keeled surevad lihtsalt välja, unustatakse veel enne, kui neist keegi midagi kuuleb. Kaovad jäljetult, kirja panemata, mäletamata. Aga meil on oma kiri, oma keel, ka oma unikaalne "õ" täht, mida mitte kellelgi teisel sellisel kujul või sellises kasutuses ei ole.
Ja et see armas eesti keel mitte ära ei ununeks, siis tasub iga päev teha mõned keeleharjutused (püüa neid korrata võimalikult mitu korda ja järjest kiirenevas tempos):
Eestlased saatsid lause: "Sõida tasa üle silla!"
Pikkade (või hoopiski üsna lühikeste vaidluste) tulemusel selgitati välja, et kõige ilusam keel maailmas on eesti keel.
Nii räägib legend. Aga ma olen üsna kindel, et sarnast legendi räägivad ka paljude teiste keelte esindajad oma keele kohta. :) Eks igaühe emakeel olegi see kõige armsam ja ilusam. Samas ei saa ma salata, et meie keel on ääretult rikas ja kauni kõlaga, seda just oma vokaalirohkuse poolest. Kellel siis veel oleks võimalik öelda selliseid vokaalidest nõretavaid sõnu, nagu:
jõeäärne õueaiamaa
kõueöö
laoõueaiauuendamine
äiaõeoaaiaoaõieau
Või selle asemel, et soovida lihtsalt "Häid jõule ja head uut aastat!", saame meie öelda:
"Maalilist jõuluööeelootusaega ja illuminaarses aoõhetuses uusaastaöövastuvõtuhommikuidülli"
Ja muidugi tunda uhkust lausete üle, nagu:
"Jäääärses kohvikus küsis teenindaja töööölt tulnud kuuuurijalt tema teeeelistust."
Kui teised keeled saavad uhkeldada oma pikkade sõnadega, nagu inglased sõnaga "pneumonoultramicroscopicsilicovolcanoconiosis" (teatav kopsuhaigus) ja hollandlased sõnaga "Hottentottensoldatententententoonstellingsbouwterrein" (hotentoti sõdurite telkide näitusepaik), siis eestlased saavad välja laduda sõna:
"isapaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonnaülemapühapäevajakirinnataskusisevoodrivahe"
ja teatada siis silmagi pilgutamata (ja hinge tõmbamata), et see pole kaugeltki meie kõige pikem sõna, lihtsalt õhku ei jätku rohkemaks. Sest eesti keeles kasutatakse sõnade liitmist ja põhimõtteliselt oleks võimalik sõnu lõpmatuseni venitada ning seetõttu meil ametlikult kõige pikemat sõna ei olegi. On aga kõige lühem - "on", mis on ühtlasi ka kõige lühem grammatiliselt korrektne lause (lause on lause siis, kui selles on öeldis).
Aga grammatikast ei tahtnud ma mitte niiväga rääkida, sest eks sellega oleme ju kõik kooliajal hambaid (ja keelt) teritanud. Tahtsin vaid rõhutada, et meil on põnev ja unikaalne keel, mida me oleme suutnud läbi sajandite karmuse hoida hoolimata oma arvulisest väiksusest. Oleme maailmas Islandi järel väiksuselt teine rahvas, millel on omakeelne kõrgharidus. Meie keel on riigikeele staatuses. Meie keelt kasutatakse tehnoloogiaterminite jaoks, arvutis, luules, kirjanduses, meie keel uueneb pidevalt ja uusi ja põnevaid sõnu tuleb aina juurde. Eesti keel elab. Ja see on asi, mille eest võib olla tohutult tänulik maailmas, kus tuhanded keeled surevad lihtsalt välja, unustatakse veel enne, kui neist keegi midagi kuuleb. Kaovad jäljetult, kirja panemata, mäletamata. Aga meil on oma kiri, oma keel, ka oma unikaalne "õ" täht, mida mitte kellelgi teisel sellisel kujul või sellises kasutuses ei ole.
Ja et see armas eesti keel mitte ära ei ununeks, siis tasub iga päev teha mõned keeleharjutused (püüa neid korrata võimalikult mitu korda ja järjest kiirenevas tempos):
August august hüppas kaugust, teine August vaatas august, kuidas August hüppas kaugust.
Kirju kukk kires kuuse kõrval kuurikatusel.
Kui teed teed, tee mulle ka.
Kalla, kalla, kalja!
esimehe esimene esinemine
Sada pada pudi keedab, seda pudi tädi kiidab.
Pagana vana vanapagana tagavararatas!
Säh, söö see soe sea saba siinsamas selle sooja soustiga!
Pole oluline mitmelüliline lillalilleline lohe.
Tihti tähti taevas nähti, tihti nähti taevatähti.
Loodi poodi toodi noodi moodi voodi.
Kirju kukk kires kuuse kõrval kuurikatusel.
Seitsesada seitsekümmend sinist sipsikut sibasid sööklasse sooja saia sööma.
Imeliselt imeline imelikult inimlik inimene.
Nari voodi moodi voodi viidi voodi poodi.
Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha.
Kuu-uurijad töö-ööl jää-äärel.
hauaööõudused
Kas see ei või või või võimargariin olla?
Vahetevahel on ka vahede vahelistel vahedel vahed vahel.
Kummitus kummitas kummikutega kummutis.
põuaööõudus
Kas ma võin või ei või võid võtta?
Roosa rott röövis roosi.
raudteeülesõidukoht
tagavararehepeksumasin
ülihea ülikool
töööö - öötöö
jõululaululaulja
laoõueaiauuendamine
kuulilennuteetunneliluuk
proportsionaalne
Jüriöö ülestõus
asjaajajaja-jaamaülem
tohuvabohu
Vanapagana tagavararahapada
äiaõeoaaiaoaõieau
elevandilondikondiluuüdi
uusaastaöövastuvõtuhommikuidüll
entsüklopeedia
inkognito
Anna õlu üle Ülo õe õla.
pagari piparkook
paberivabriku praak
Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää.
Tilluke talleke tatsas tasasel pinnal.
Kuula, kulla külanaine – kuuled külla tulnud vaime!
Kabli klubi
Külaküla küla külamees läks Külama külamehele külla.
Ja lõpuks pakub eesti keel ka lõputult muhedaid võimalusi asju mitmekesiselt mõista:
> Elektriku proua kutsus tuttavad klemmid külla.
> Elektrik näitas ennast heas valguses.
> Joonestaja tõmbas öösel ringi.
> Ilukirurg tegi suured silmad.
> Psühhiaater peksis segast.
> Kaevuri töömälestused olid kirkad.
> Tuukril olid näpud põhjas.
> Mööblitisler kirjutas sahtlisse.
> Striptiisitar näitas ennast heast küljest.
> Geenitehnoloog tegi sääsest elevandi.
> Majakavaht tõmbas uttu.
> Saekaatrimees hoidis pöialt.
> Timukal sai poodutest kõrini.
> Elektrikud pandi pingeritta.
> Juuksuril oli karvane tunne.
> Aiategija hakkas lipitsema.
> Keemik tegi võõrale naisele lähenemiskatseid.
> Kalamees luges võrguväljaannet.
> Krematooriumitöötaja ei teadnud tuhkagi.
> Matemaatik jagas matsu.
> Purjus müürsepp pani autoga seina.
> Fotograaf ilmutas huvi.
> Puudega inimene otsib ahjuküttega korterit.
> Esikust kostab samme - mantel läheb moest ära.
> Paks naine pidas peenikest naeru
> Ja öövalvur on meil ka päevinäinud....
> Elektrik näitas ennast heas valguses.
> Joonestaja tõmbas öösel ringi.
> Ilukirurg tegi suured silmad.
> Psühhiaater peksis segast.
> Kaevuri töömälestused olid kirkad.
> Tuukril olid näpud põhjas.
> Mööblitisler kirjutas sahtlisse.
> Striptiisitar näitas ennast heast küljest.
> Geenitehnoloog tegi sääsest elevandi.
> Majakavaht tõmbas uttu.
> Saekaatrimees hoidis pöialt.
> Timukal sai poodutest kõrini.
> Elektrikud pandi pingeritta.
> Juuksuril oli karvane tunne.
> Aiategija hakkas lipitsema.
> Keemik tegi võõrale naisele lähenemiskatseid.
> Kalamees luges võrguväljaannet.
> Krematooriumitöötaja ei teadnud tuhkagi.
> Matemaatik jagas matsu.
> Purjus müürsepp pani autoga seina.
> Fotograaf ilmutas huvi.
> Puudega inimene otsib ahjuküttega korterit.
> Esikust kostab samme - mantel läheb moest ära.
> Paks naine pidas peenikest naeru
> Ja öövalvur on meil ka päevinäinud....
Aga nagu ütleb kalamburist Keiti Vilms: "E-rahvuslind on säutsupääsuke", siis keele muhestamiseks ja meele kehitamiseks võib kiigata tema vikitsitaatide kogumit:
Keiti Vilms – Vikitsitaadid
Keiti Vilms – Vikitsitaadid
Aitüma eesti keele eest!
Aitjumal eesti meelt!
Aita Jumal eesti keelt!
Wednesday, 21 June 2017
21.juuni 2017 - suvi
Täna varahommikul algas suvi. See kauaoodatud imeline aeg aastas, mil võib teise kampsuni jope alt ära võtta või kuidas see nüüd oligi.
Aga tegelikult on imeline, et meil siin Maarjamaal on neli aastaaega - seda luksust on vähestel ja tegelikult on see kindlasti üks põhjus tänulik olla, ka siis, kui kõik need neli aastaaega mõnikord taanduvad üheks pikaks ja piinavaks sandiks suusailmaks. Hoolimata sellest kõigest, tuleb suvi ikkagi - oma päikesenaeratuse, rohelusse uppuva looduse, korraga rõõmsatesse värvidesse riietuvate inimeste, kusagilt kivi alt välja pugevate turistidega, jäätiseihaluse, rannaplätude, päikeseprillide ja kõige muu suve juurde kuuluvaga.
See on aeg, mil kaasmaalased tõmbavad otsekui ühekorraga hinge ja istuvad korraks maha, et jao pärast antavat soojust sisse ahmida. Või siis tormavad tulistvalu oma džungliks muutunud aedu trimmerite, muruniidukite, kirveste, matšeetede, lammaste ja millega iganes päästma. Või reisivad mööda Eestit ringi (sest Sharm-al-Sheikis käiakse ju sügisel, onju?) ja satuvad paikadesse, kuhu eales varem pole sattunud, et lasta mõnel rahvamuusikute pundil oma popmuusikast väsinud kõrvu folgirütmis hellitada või soetada endale mõnelt ääremaa laadalt topsike sibulamoosi ja kadaka järgi lõhnav võinuga. Või lihtsalt lülitada nutiseadmed välja ja otsida üles lähim veelsilm, mille ääres varbad kuuma liiva sisse pista ning end mõnusalt pruuniks (loe: punaseks) praadida.
Suvi on lihtsalt mõnus. Ja ma olen nii tänulik, et meil on just selline suvi.
Aga tegelikult on imeline, et meil siin Maarjamaal on neli aastaaega - seda luksust on vähestel ja tegelikult on see kindlasti üks põhjus tänulik olla, ka siis, kui kõik need neli aastaaega mõnikord taanduvad üheks pikaks ja piinavaks sandiks suusailmaks. Hoolimata sellest kõigest, tuleb suvi ikkagi - oma päikesenaeratuse, rohelusse uppuva looduse, korraga rõõmsatesse värvidesse riietuvate inimeste, kusagilt kivi alt välja pugevate turistidega, jäätiseihaluse, rannaplätude, päikeseprillide ja kõige muu suve juurde kuuluvaga.
See on aeg, mil kaasmaalased tõmbavad otsekui ühekorraga hinge ja istuvad korraks maha, et jao pärast antavat soojust sisse ahmida. Või siis tormavad tulistvalu oma džungliks muutunud aedu trimmerite, muruniidukite, kirveste, matšeetede, lammaste ja millega iganes päästma. Või reisivad mööda Eestit ringi (sest Sharm-al-Sheikis käiakse ju sügisel, onju?) ja satuvad paikadesse, kuhu eales varem pole sattunud, et lasta mõnel rahvamuusikute pundil oma popmuusikast väsinud kõrvu folgirütmis hellitada või soetada endale mõnelt ääremaa laadalt topsike sibulamoosi ja kadaka järgi lõhnav võinuga. Või lihtsalt lülitada nutiseadmed välja ja otsida üles lähim veelsilm, mille ääres varbad kuuma liiva sisse pista ning end mõnusalt pruuniks (loe: punaseks) praadida.
Suvi on lihtsalt mõnus. Ja ma olen nii tänulik, et meil on just selline suvi.
Tuesday, 20 June 2017
20.juuni 2017 - vihm
Täna hommikul tööle tulles oli taevas pilvine ja hall, äsja oli sadanud vihma.
Tõmbasin sisse sõõmu vihmamagusat mullalõhna ja vaatasin, kuidas kõnniteed katsid lillad ja valged lõhnavad sireliebemed. Mõtlesin lompe vaadates laste siirale rõõmule, kes tänaval kõndides ühtegi lompi ei tihka vahele jätta. Kuulsin mõttes vihma rabistamas vastu katuseplekki - rahustavalt, meloodiliselt. Nägin lehe küljest kukkumas veepiiska, mille klaasja pinna all oleks justkui peidus tilluke maailm.
Mõtlesin, kuiväga ootas suviselt kuiv loodus seda sõõmukest vett, vaatasin, kuidas rammestunud lillelehed olid vihmajärgselt end rõõmsalt püsti ajanud, otsekui naeratades. Tegin oma kingadest väljapiiluvad varbad rohus kõndides veidi märjaks.
Ja olin tänulik.
Tõmbasin sisse sõõmu vihmamagusat mullalõhna ja vaatasin, kuidas kõnniteed katsid lillad ja valged lõhnavad sireliebemed. Mõtlesin lompe vaadates laste siirale rõõmule, kes tänaval kõndides ühtegi lompi ei tihka vahele jätta. Kuulsin mõttes vihma rabistamas vastu katuseplekki - rahustavalt, meloodiliselt. Nägin lehe küljest kukkumas veepiiska, mille klaasja pinna all oleks justkui peidus tilluke maailm.
Mõtlesin, kuiväga ootas suviselt kuiv loodus seda sõõmukest vett, vaatasin, kuidas rammestunud lillelehed olid vihmajärgselt end rõõmsalt püsti ajanud, otsekui naeratades. Tegin oma kingadest väljapiiluvad varbad rohus kõndides veidi märjaks.
Ja olin tänulik.
Monday, 19 June 2017
19.juuni 2017 - eestimaine ja eestimeelne
Esimene postitus sai küll kenasti tehtud, aga ainult sissejuhatusest jääb väheks. Võtangi siis ette ühe (või mitu) vahvat põhjust tänulik olemiseks.
Käisin täna poes, kus müüakse kümneid erinevaid eestimaiseid käsitöötooteid ja mahetooteid. Mõne jaoks ehk võib see sõna "mahe" või "öko" isegi tigedust tekitada, sest seda pidevalt haibitakse, aga mina näen, kui palju on Eestis neid toredaid ettevõtlikke inimesi, kes midagi ägedat välja mõtlevad ja seda teistelegi jagavad, mõeldes samal ajal ka sellele, millise jälje nende tegevus maailmale laiemalt jätab. See, et meil mõeldakse siin Eestis loodushoiule ja sellele, mida inimesed endale sisse söövad, ei ole kaugeltki iseenesestmõistetav. Ajal, mil härra Trump otsustas, et talle ei lähe kliimaküsimused korda ja suur osa maailmast on nii saastunud, et põhjustab inimestel tervisehäireid, on see väike armas maakilluke nimega Eesti üks maailma puhtamaid maanurki ja mind siiralt rõõmustab see, et inimesed tahavad, et see nii jääkski ja hoolivad meid ümbritsevast puhtusest nii igapäevategemistes kui ka erinevaid ettevõtmisi tehes. Samal ajal on välja mõeldud nii palju nutikaid, kauneid ja maitsvaid asju, et igaüks vääriks kahtlemata eraldi tutvustamist. Siin pole ka nimetustega kokku hoitud.
Kes siis ei tahaks endale näiteks suveks sääseparvede ohjamiseks sääsepesakasti, seljakiheluse leevendamiseks seljasügamisreha või maitseelamuste mitmekesistamiseks pihlakasinepit. :)
Käisin täna poes, kus müüakse kümneid erinevaid eestimaiseid käsitöötooteid ja mahetooteid. Mõne jaoks ehk võib see sõna "mahe" või "öko" isegi tigedust tekitada, sest seda pidevalt haibitakse, aga mina näen, kui palju on Eestis neid toredaid ettevõtlikke inimesi, kes midagi ägedat välja mõtlevad ja seda teistelegi jagavad, mõeldes samal ajal ka sellele, millise jälje nende tegevus maailmale laiemalt jätab. See, et meil mõeldakse siin Eestis loodushoiule ja sellele, mida inimesed endale sisse söövad, ei ole kaugeltki iseenesestmõistetav. Ajal, mil härra Trump otsustas, et talle ei lähe kliimaküsimused korda ja suur osa maailmast on nii saastunud, et põhjustab inimestel tervisehäireid, on see väike armas maakilluke nimega Eesti üks maailma puhtamaid maanurki ja mind siiralt rõõmustab see, et inimesed tahavad, et see nii jääkski ja hoolivad meid ümbritsevast puhtusest nii igapäevategemistes kui ka erinevaid ettevõtmisi tehes. Samal ajal on välja mõeldud nii palju nutikaid, kauneid ja maitsvaid asju, et igaüks vääriks kahtlemata eraldi tutvustamist. Siin pole ka nimetustega kokku hoitud.
Kes siis ei tahaks endale näiteks suveks sääseparvede ohjamiseks sääsepesakasti, seljakiheluse leevendamiseks seljasügamisreha või maitseelamuste mitmekesistamiseks pihlakasinepit. :)
Esimene postitus
Miks alustan oma postitustega just täna? Lihtsalt ühel suvalisel juunikuu päeval?
Siin on üks kindel põhjus: täna on minu ülejäänud elu esimene päev. Ma tean, kui trafaretselt see kõlab, aga ühel päeval lihtsalt tuleb alustada. Meeletult lihtne on asju edasi lükata - küll homme on parem, rohkem inspiratsiooni, rohkem põhjust olla tänulik. Või ootan hoopiski mõnda "erilist päeva", et vot nüüd alustan, sealjuures aimamata, et kui ma tänast päeva eriliseks ei pea, siis seda "ühte ja erilist", millal alustada, ei saabugi. Tundub lihtne filosoofia? Kõlab nagu nii, et mul tuli täna pärastlõunal hea mõte, et hakkan asju kirja panema ja asusin kohe asja kallale?
Oh ei.
Oktoobris 2016 vaatasin ma, kuidas korraga hakkas sadama laia lund, sügise esimest lund. Oli varahommik ja tänavad veel vaiksed. Lumi oli nii tihe, et kattis peagi tänavad ja ma võisin sinna esimesed jäljed teha. Seisin pimedal tänaval ja mõtlesin, see on nii ilus, selle eest tahaks kindlasti olla tänulik. Mis oleks, kui hakkaks tänulikkuse põhjuseid blogisse kirja panema?
Jajaa. Homme.
Mõnda aega hiljem nägin Rimi kassas ägedate siniste juustega noormeest. Konsumis nägin mõni päev hiljem jällegi noormeest pika lokkis juuksepahmakaga. Oli pühapäeva hilisõhtu ja ta oli ilmselt surmväsinud, aga mitte kusagilt see välja ei paistnud. Rõõmustasin selle üle, et nii lahe, et kassapidajate seas on ka mehi, pealegi veel mitte mingeid natuke totu olemisega tüüpe, kellele on näkku kirjutatud, et "see on viimane töö, mida üks mees teha võiks, aga mis mul muud üle jääb", vaid just selliseid lahedaid, omanäolisi, rõõmsa ja elava olemisega. Mõtlesin jälle, et kirjutaks sellest õige blogis, sest see oli lihtsalt lahe ja rõõmustas südant.
Jajaa. Homme.
Siis olin sõprade-sugulastega väikesel aastavahetuspeol. Öös oli kottpime ja mõnusalt vaikne, kauguses lasti üks rakett. Me ei läinud isegi õue, toas oli nii mõnus. Mõtlesin, kui tänulik olen oma pere ja lähedaste-sõprade eest, võimaluse eest vahest olla koos, võimaluse eest omada kodu, isegi mitut, kuhu on alati hea tulla.
Siis tuli kevad, üks lill teise järel pistis nina mullast välja, esimesed päikesekiired paitasid juba mõnusalt palgeid. Kõik lõhnas imeliselt, et pani lihtsalt peatuma ja sooja mulla ja sulava lume hõngu sisse hingama. Loodus muutus vaid päevadega, kogudes halli aluskihi peale järjest põnevamaid värve. Aga ikka ei tulnud seda "tänast", kuhu mõtteid talletada.
Nõnda see aeg vaikselt kulges. "Jajaa, homme" tähe all. Iga päev püüdsin kõrva taha panna mõtteid, mille eest olla tänulik ja iga päev ütlesin endale, et just nüüd, täna hakkan kirjutama. Aga kõik need tänased on nüüdseks eilseks saanud. Võib-olla on see pidev mõtlemine heade asjade üle mind tõesti rõõmsamaks teinud, aga mul ei ole enam alles neid mõtteid ja tundeid, mida oleksin tahtnud kirja panna. Natuke kahju on, aga samas, nüüd on see "täna" käes ja ma võin enda üle natukene uhkegi olla. :)
Kui tänulikkusest rääkida, siis loomulikult on kõige suurem tänu pere ja sõprade, kodu ja töö eest. Nendest "kõige suurematest" tänupõhjustest ma siin blogis ilmselt eraldi kirjutama ei hakka. Pigem püüan noppida igast päevast väikesi "tavalisemaid" ja "tavatumaid" tänukillukesi.
Ehk on mõned neist lihtsaist asjust sellised, mis panevad Sindki pilku tõstma ja kasvõi pisut naeratama.
Siin on üks kindel põhjus: täna on minu ülejäänud elu esimene päev. Ma tean, kui trafaretselt see kõlab, aga ühel päeval lihtsalt tuleb alustada. Meeletult lihtne on asju edasi lükata - küll homme on parem, rohkem inspiratsiooni, rohkem põhjust olla tänulik. Või ootan hoopiski mõnda "erilist päeva", et vot nüüd alustan, sealjuures aimamata, et kui ma tänast päeva eriliseks ei pea, siis seda "ühte ja erilist", millal alustada, ei saabugi. Tundub lihtne filosoofia? Kõlab nagu nii, et mul tuli täna pärastlõunal hea mõte, et hakkan asju kirja panema ja asusin kohe asja kallale?
Oh ei.
Oktoobris 2016 vaatasin ma, kuidas korraga hakkas sadama laia lund, sügise esimest lund. Oli varahommik ja tänavad veel vaiksed. Lumi oli nii tihe, et kattis peagi tänavad ja ma võisin sinna esimesed jäljed teha. Seisin pimedal tänaval ja mõtlesin, see on nii ilus, selle eest tahaks kindlasti olla tänulik. Mis oleks, kui hakkaks tänulikkuse põhjuseid blogisse kirja panema?
Jajaa. Homme.
Mõnda aega hiljem nägin Rimi kassas ägedate siniste juustega noormeest. Konsumis nägin mõni päev hiljem jällegi noormeest pika lokkis juuksepahmakaga. Oli pühapäeva hilisõhtu ja ta oli ilmselt surmväsinud, aga mitte kusagilt see välja ei paistnud. Rõõmustasin selle üle, et nii lahe, et kassapidajate seas on ka mehi, pealegi veel mitte mingeid natuke totu olemisega tüüpe, kellele on näkku kirjutatud, et "see on viimane töö, mida üks mees teha võiks, aga mis mul muud üle jääb", vaid just selliseid lahedaid, omanäolisi, rõõmsa ja elava olemisega. Mõtlesin jälle, et kirjutaks sellest õige blogis, sest see oli lihtsalt lahe ja rõõmustas südant.
Jajaa. Homme.
Siis olin sõprade-sugulastega väikesel aastavahetuspeol. Öös oli kottpime ja mõnusalt vaikne, kauguses lasti üks rakett. Me ei läinud isegi õue, toas oli nii mõnus. Mõtlesin, kui tänulik olen oma pere ja lähedaste-sõprade eest, võimaluse eest vahest olla koos, võimaluse eest omada kodu, isegi mitut, kuhu on alati hea tulla.
Siis tuli kevad, üks lill teise järel pistis nina mullast välja, esimesed päikesekiired paitasid juba mõnusalt palgeid. Kõik lõhnas imeliselt, et pani lihtsalt peatuma ja sooja mulla ja sulava lume hõngu sisse hingama. Loodus muutus vaid päevadega, kogudes halli aluskihi peale järjest põnevamaid värve. Aga ikka ei tulnud seda "tänast", kuhu mõtteid talletada.
Nõnda see aeg vaikselt kulges. "Jajaa, homme" tähe all. Iga päev püüdsin kõrva taha panna mõtteid, mille eest olla tänulik ja iga päev ütlesin endale, et just nüüd, täna hakkan kirjutama. Aga kõik need tänased on nüüdseks eilseks saanud. Võib-olla on see pidev mõtlemine heade asjade üle mind tõesti rõõmsamaks teinud, aga mul ei ole enam alles neid mõtteid ja tundeid, mida oleksin tahtnud kirja panna. Natuke kahju on, aga samas, nüüd on see "täna" käes ja ma võin enda üle natukene uhkegi olla. :)
Kui tänulikkusest rääkida, siis loomulikult on kõige suurem tänu pere ja sõprade, kodu ja töö eest. Nendest "kõige suurematest" tänupõhjustest ma siin blogis ilmselt eraldi kirjutama ei hakka. Pigem püüan noppida igast päevast väikesi "tavalisemaid" ja "tavatumaid" tänukillukesi.
Ehk on mõned neist lihtsaist asjust sellised, mis panevad Sindki pilku tõstma ja kasvõi pisut naeratama.
Subscribe to:
Comments (Atom)