24. juuli 2017 - päike

Käes on südasuvi ja päike on lõpuks avaldanud oma kõige soojema palge Eestimaa jaoks. Tuul on vaibunud, õhk on täis rammestavat suvelõhna, putukad sumisevad agaralt, otsides õite seest magusat nestet. Inimesed on imbunud linnast ära veekogude lähistele päikest ja sooja vett nautima.

Kõik on täis imelist säravat valgust - valgust, mida eestlane pool aastat niiväga taga igatseb, et on valmis seda otsima kõikjalt - soojadelt maadelt, solaariumist, kodukolde südamest... Aga suvel on maailm üle külvatud sooja valgusega, mis paneb sillerdama kõik meie ümber. Koos selle valguse ja soojusega näib, nagu kaoksid peaaegu olematuks muutunud varjude taha ka kõik raskused ja muremõtted. Lihtsalt nii mõnus on kasvõi korrakski istuda maja ees toolil, sirutada välja oma koivad ja tunda, kuidas soe päike nahka mõnusalt pruunimaks (loe: punasemaks) paitab. Muidugi tuleb seda kõike mõistlikult nautida, aga sageli on raske piiri pidada - nii kaua on ju suve igatsetud.

Lisaks valgusele ja soojusele pakub päike täiesti kordumatuid vaatepilte nii tõustes, kui loojudes, trumbates üle mistahes maise kunstniku loomingu. Elasin aastakese paigas, kus polnud ei telerit, Internetti ega mobiiltelefone ja meie ainsaks kinoks oli istuda õhtuti kiviaia peal ja vaadata loojuvat päikest. See korvas mitmekordselt igasuguste tehniliste võimaluste puudumise. Ja igal õhtul on see vaatepilt isesugune, kordumata kunagi.

Tunnistan ise, et olen pigem õhtuinimene ja päikesetõuse on mu elus oluliselt vähem olnud kui päikeseloojanguid, aga ma naudin võrdselt mõlemate värvidemängu ja olen suuteline ka kõige suurema kiirustamise juures hetkeks peatuma ja lihtsalt vaatama. Mõtlen väikese kahetsustundega kõikidele nendele, kes nendel hetkedel pead pööramata minust mööduvad. Päikesevärvid on kingitus, mida ei saa vastu võtmata jätta.

Nii et päike kogu oma variatsioonides on üks neist paljudest asjadest, mille eest olla tänulik.

Boonusena siia lõppu üks pilt päikeseloojangust (leitud Internetist):

21.juuli 2017 - Facebook

Ma tean küll, et see sotsiaalne meedia on üks paras hullus ja ilmselt võtab paljudel meeletult palju aega ära. Pean siiski tunnistama, et ma ise väga suur postitaja ei ole. Pigem postitan siis, kui tõesti midagi erilisemat jagada, aga pigem ei taha oma eraelu nii avalikus keskkonnas jagada.

Ometi olen ma tänulik selle eest, et Facebook pakub mulle võimalust kasvõi natukenegi oma sõprade-tuttavate tegemistega kursis olla. Muidugi on reaalne suhtlus alati eelistatud, aga paraku ei saa kõikide heade tuttavatega väga sageli kokku, paljud neist on ka välismaal ja ilma Facebookita ei teakski ma teinekord, kus nad on või mis nad teevad. Nii et see on omamoodi nagu võimalus olla nendega koos, jagada nende elusündmusi.

Samuti tuletab Facebook nii lahkelt inimeste sünnipäevi meelde. Paratamatult ei jõua kõikide inimeste sünnipäevi meeles pidada. Kuigi kõige lähedasemate inimeste hällipäevad üldiselt ei unune, siis juba kaugemaid sõpru ei oskakski mõnikord ilma Facebookita õnnitleda. Ja ausalt, ka endal on tore saada õnnesoove inimestelt, keda ammu pole näinud. Võib-olla peab mõni seda pinnapealseks, aga ma ise mõtlen alati nende inimeste peale, keda õnnitlen või kes mind õnnitlevad - mõtlen kõikide nende sündmuste peale, mis on meid kokku toonud. Ma arvan, et see on ainult hea. Lihtsalt ei tohi unustada võimalusel ka Facebookiväliselt suhelda :)

Nii et, härra Mark Zuckenberg, kes sa vaid 13 aastat tagasi lõid Harvardis oma kaastudengite jaoks sotsiaalseks suhtluseks väikese pesa nimega Facebook ning ei osanud arvatagi, et see tohutul kiirusel populaarsust kogub ja on tänaseks juba ligi 2 miljardi inimese igapäev, tänud Sulle, et lõid sellise võimaluse. Toogu see siis meieni iga päev killukesi oma sõprade eluhetkedest.

19.juuli 2017 - fotoaparaat

Just seesama pisike või veidi suurem vidin, mis tänapäeval igaühel kohe taskust võtta on.
Millise kergusega saame tänapäeval jäädvustada mistahes hetke, kanda endaga kaasas ilusaid, naljakaid, põnevaid, mälestusi, hoida visuaalselt enda ligi inimesi, keda armastame. Kas pole see mitte põhjus olla tänulik!

Veel vaid paarsada aastat tagasi oli selline tänapäeval nõnda igapäevane võimalus vaid fantaasiavaldkonda kuuluv ja ilmus ehk siin seal mõnedes imemuinasjuttudes, mis jäid inimeste jaoks otsekui mingi ebamaisuse loori taha, igavesti kättesaamatuteks, vaid unistustesse kuuluvaks. Kuid nüüd on paljud imemuinasjutud teoks saanud, nende seas võimalus hetkega talletada mistahes meile meeldiv moment.

Sõna "fotograafia" tuleneb, nagu suur osa tehnoloogiaalaseid termineid, kreeka keelest ja tähendab "valgusega joonistamist". Soomlased on seda üsna otseselt võtnud ja tõlkinudki foto kui "valokuva". Tegelikult on see ju üsna poeetiline - valguspilt, valguskunst.

Meid võib ehk üllatada, aga fotograafia sai mõnes mõttes alguse juba 17. sajandi alguses, kui avastati, et päike muudab hõbenitraadi mustaks, kuigi tollal leiti, et mingit praktilist väärtust sellel ei ole. Katsed hõbenitraadiga aga jätkusid õnneks sellegipoolest ja läbi järgnevate sajandite avastati, et nõnda valguse ja hõbenitraadiga töödeldud paberi peale saab erinevaid kujutisi tekitada.

Esimene foto tehti juba 1820. aastatel. Kuigi kujutise tekkimiseks läks mitu päeva (ehk siis fotograafide keeles - säriaeg oli väga-väga pikk), oli kujutis täiesti äratuntav ja valguspiltide ajalugu oli saanud alguse. Selline nägi välja esimene säilinud foto aastast 1826 ja selle autor on Joseph Nicéphore Niépce:

Juba mõned aastad hiljem, 1838, õnnestus Niépce'i partneril, Louis Daguerre'il (seesama, kes leiutas ka dagerrotüüpia) luua märksa kvaliteetsem pilt. Ta pildistas liiklusrohket tänavat, aga kuna säriaeg oli ikkagi üsna pikk (mitu minutit), siis ei jäänud liiklus näha, küll aga tabas fotosilm kingaviksija koos kliendiga:

Ja juba aasta hiljem, 1839, loodi ka esimene portreefoto, mis ei jää oma teravuselt sugugi alla paljudele tänapäeva fotodele:

Kindlasti ei peaks keegi siis üllatuma, et kohe hakati püüdma leida ka viise, kuidas muuta need pildid värviliseks. Kuigi esimesed katsetused tehti juba vähem kui 10 aastat hiljem, ei olnud saadud värvid kahjuks püsivad ja läks veel pisut aega, kuni Thomas Suttonil õnnestus 3 filtri abil 1861. aastal teha esimene püsiv värvipilt:

Ja ometi oli enamike jaoks lapsepõlv ikka veel mustvalge ja värvipildid pigem haruldus. Seda hoolimata faktist, et näiteks juba 1908 oli võimalik teha üsna korraliku kvaliteediga värvipilte (pildil Mark Twain):

Ahaa! Aga noorem põlvkond hakkab juba unustama, mis asi on fotokasse pandav film või piltide ilmutamine. Siis teadmiseks neile, et esimene pilt skänniti arvutisse juba 1957, ajal, mil meie emad-vanaemad olid veel pisikesed ja polnud kunagi televiisoritki näinud. Aga esimene digitaalse kaamera eelkäija ehitati valmis juba 1975 Kodaki firmas. Kaamera kaalus (vaid) 3,6 kilo, salvestas mustvalgeid kujutisi, selle lahutusvõime oli 0,01 megapikslit (tänase suurima lahutusvõimega, 570-megapikslise kaamera kõrval võis see küll nadi olla) ning pildi tegemine võttis 23 sekundit. Alles 1988 lõi Fuji esimese kaasaskantava digitaalse kaamera, mis salvestas pildid arvutifailidena. Aasta hiljem paiskas Fuji esimesed kaamerad ka müüki.

Nüüd aga ei kujutaks me elu ilma digipiltideta ettegi. Aga milline põnev ja pikk tee on olnud selleni, et me saaks võtta taskust telefoni, vajutada klõps ja saata selle maailma laiali. Milline tohutu hulk avastusi ja ka ebaõnnestumisi ja katseid on selle võimalikuks teinud!

Nii et jah, ma olen tänulik. Ja klõpsutan mõnuga. :)

14. juuli 2017 - vitamiinid

Ma olen suhteliselt regulaarne vitamiinide tarbija, et tervis ikka raudne oleks (ja jaksaks kõiki neid haigusi kanda...) ja et lihtsalt enesetunne hea oleks. Ja et poleks seda pikka 9 kuud kestvat väsimust, mis kestab 1. koolipäevast lastekaitsepäevani. Ma ei ole sealjuures mingi hull tervisefriik, kes valimatult kõik näost sisse ajab, mida keegi soovitab, aga kuna tekkis reaalne vajadus ihu natuke turgutada (kõigest kippus puudus olema), siis hakkasin seda asja tasapisi enda jaoks uurima.

Nii olengi nii enesestmõistetavalt näiteks igapäevaselt söönud C- ja D-vitamiini ja rauda ning mõtlesin siis, et kui tänulik ma olen, et saan sedasi lihtsa vaevaga puudujääke turgutada. Ma võin küll korralikult süüa ja päikese käes olla, aga midagi pole teha, meie kliimas jääb sellest puudu ja praktiliselt kõikidel eestlastel on pidev D-vitamiini puudus, enamik lihtsalt pole sellest teadlikud. Õnneks on ka arstid ja apteegid hakanud seda mõistma ja senise maksimaalse 1000 IU (International Unit ehk rahvusvaheline ühik, D vitamiini puhul on 1000 IUd 25 mikrogrammi) müüakse nüüd Eesti käsimüügis kuni 4000 IUd. Olen ise kogenud, et alla selle ei ole üldse mõtet jamada, kui on puudujääk.

Ma arvan, et vitamiinidega oleme kõik ühel või teisel kujul kokku puutunud. Mäletan, et lapsena anti meile pisikesi hästi hapusid ümmargusi kollaseid pille, mis oli C-vitamiin. Samuti anti glükoositablette ja need olid maitsvad küll. Mulle tegelikult meeldisid need hapud ka, kuigi need olid ikka tõesti väga hapud. Õnneks ei antud lastele purki kätte, muidu oleks me endale ilmselt liiga teinud.

Vitamiinide kasulikkust tunti juba ammu enne vitamiinide avastamist. Näiteks teadsid juba vanad egiptlased, et maksa söömine aitab leevendada kanapimedust (mida põhjustab A-vitamiini puudus), 18. sajandil avastas Šoti arst James Lind, et tol ajal üsna levinud skorbuuti aitavad ravida tsitruselised ja seetõttu said sidrunid-apelsinid aja jooksul laevameeskondade kohustuslikuks söögilisaks, sest just pikkadel laevasõitudel kippus söök ühekülgseks jääma ja C-vitamiini puudustest tekkiv skorbuut kummitama. Huvitav on see, et skorbuuti uuris 19. sajandil just Tartu Ülikoolis töötanud kirurg Nikolai Lunin. Ta tegi hiirtega katse, söötes ühtedele neist erinevaid piimast eraldatud aineid (proteiine, rasvu, süsivesikuid ja sooli) ja teistele lihtsalt piima. Esimese grupi hiired surid, aga teised arenesid normaalselt. Seega tegi ta järelduse, et "looduslik toit, nagu näiteks piim, peab järelikult lisaks teadaolevatele ainetele sisaldama väikeses koguses veel mingit eluks vajalikku ainet." Sellega võib vitamiinide avastamise alguse tuua siiasamasse Eestisse ja me võlgneme tänu sellele kohalikule arstile. Tema avastusi ei tunnustatud küll mõnda aega, aga algus oli tehtud.

Sõna "vitamiin" loodi siiski mitte väga palju aastaid pärast vitamiinide avastamist. Selle loojaks oli 1912. aastal Poola biokeemik Kazimierz Funk. Ta pani kokku sõnad "vital" (elutähtis / elu) ja "amiin" (lämmastikuühend), sest siis arvati, et just lämmastikühendid on need salapärased ained, mis aitavad erinevaid haigusi ennetada. Kuigi B1 vitamiini ehk tiamiini puhul ongi tegu lämmastikühenditega, siis teiste vitamiinide puhul see nii ei ole.

Inimeste sees on teadaolevalt 13 vitamiini - neist 9 vesilahustuvad (B-vitamiinid ja C) ja 4 rasvlahustuvad (A, D, E, K)

Kust aga erinevaid vitamiine saada, sellest annab näiteks päris hea ülevaate Toitumine.ee lehekülg.
Igal juhul tasub toituda mitmekesiselt ja palju õues viibida, aga meie põhjamaises kliimas peab ikkagi arvestama, et vähemalt teatud (sandi suusailma) aegadel vajab enamik inimesi ka lisavitamiine. Nii et hoidke ses osas endal ja lähedastel silm peal ja olgem tänulikud, et paljusid vaevusi, mis veel paarsada aastat tagasi inimesi hauda viisid, saab ravida lihtsalt vitamiine tarbides.

13. juuli 2017 - head lõhnad

Ma olen tänulik heade lõhnade eest enda ümber...

... värskelt niidetud muru veidi hapukas lõhn...
... uue raamatu trükisoe lõhn - nii hea on avada raamat ja pista nina selle kaante vahele...
... äikesejärgse õhu värskus...
... sirelite rammestav aroom...
... päikesesooja puidu hõng...
... piparmündi värske lõhn...
... päikeses kuivanud niidetud heina magus lõhn...
... värskelt küpsetatud kuumade (kaneeli)saiakeste lõhn...
... kohviaroom (kuigi ma pole eriline kohvijooja, meeldib mulle värskelt jahvatatud kohvi lõhn)...
... kevadise tärkava looduse, sooja mulla lõhn...
... mere soolane hingus...
... vihmamärja metsa rammus ja värske lõhn...
... nelgiga pikitud apelsini mõnusalt jõulune aroom...
... värskelt pestud juuste lõhn...
... kummalisel kombel ka värske värvi kergelt uimastav lõhn...
... võiga praetud sibulate lõhn pannil...
... oma lapsepõlvekodu lõhn...
...

Usun, et tead seda nimekirja veel jätkata. :)

12.juuli 2017 - puhkus

Kindlasti on kõik armsad kaasmaalased tänulikud puhkuse eest. Ausalt, mina olen ka.
Eesti riigis on puhkus tavaliselt 28 kalendripäeva - miinimum 20 päeva, pluss on veel võimalus saada 11 pühadepäeva vabaks (nt jõulud, jaanipäev) ning need on kõik tasustatud.
Vastukaaluks pole Ameerika tööandjatel üldse kohustust töötajatele tasulist puhkust võimaldada, kuigi õnneks seda ikkagi tehakse.
Kes tahaks rohkem puhata, peaks minema näiteks Kuveiti, kus saab koos pühadega puhkuseks 43 päeva. Kes aga armastab riigi raha eest pühi tähistada, peaks minema Kambodžasse, kus on 27 erinevat püha, mis lähevad makstava puhkusena arvesse.
Mitte igal pool ei saa inimesed puhata - paljud tööandjad maailmas sellist luksust ei võimalda, kuigi enamasti on nädalavahetused siiski inimeste enda kasutada. Nii pole asjad aga Põhja-Koreas. Seal on 6-päevane töönädal ja 7.päeval (pühapäeval) käivad inimesed "vabatahtlikult" ja tasuta riigi õitsenguks panustamas. Puhkusest ei saa seal unistadagi. Ja kus seal minna olekski.

Nii et pühkigem pisarad vaestele põhjakorealastele mõeldes ning nautigem meile antud hingamise aega. Natuke võib kodus muru niita, aga ei tohi unustada lihtsalt jalad seinal mõnulemist. :)

11.juuli 2017 - unenäod

Ma olen tänulik võimaluse eest magada, aga olen ka tänulik magamise ajal antud unenägude eest.
Jah, mõned neist on hirmutavad, aga siis olen ärgates tänulik, et see oli vaid uni.
Sageli aga saan unes olla erinevates imelistes maailmades ja aegades, saan kehastuda erinevateks inimesteks (nii naisteks kui meesteks), suudan lennata majade kohal ja joosta kui tuul, suudan kõnelda erinevaid keeli (ükskord laulsin itaaliakeelset ooperit :D), kohtun põnevate tegelastega (ka kuulsustega - näiteks ühes unenäos sain eraviisiliselt vestelda Ian MacKelleniga ja külastada Sõrmuste Isanda teemaparki), reisin üle maailma erinevates paikades (viimati jälgisin virmaliste mängu Islandil ja ometi pole ma päris elus näinud ei virmalisi ega Islandit). Unenäod toovad nii mõnigi kord kergendust ja lohutust, aitavad peas lahendada eelneval päeval tekkinud küsimusi ja puntraid.

Minu eripära on, et mulle jääb praktiliselt iga päev mõni nähtud unenägu meelde, sageli isegi mitu. 60 % inimestest oma unenägusid tavaliselt ei mäleta, eks ma olen siis see "vähemus". Olen kuulnud, et 12 % inimesi näeb mustvalgeid unenägusid, aga minu omad on eranditult väga värvilised, sageli mängibki teatud värv suurt rolli - näiteks mere türkiissinine... Huvitav on siinjuures seos mustvalge televiisori üleminekuga värvilisele - kui inimene vaatas oma lapsepõlves mustvalget telekat, on ka suurem tõenäosus, et tema unenäod on mustvalged. Ka on mustvalgete unenägude osakaal aastatega vähenenud.

Öeldakse, et inimene ei saa unes lugeda või kella vaadata. Samas on ilmselt ka erandeid, just viimases unenäos teadsin, mis kell on. Kuigi see teadmine oli kuidagi pigem sisemine, mitte et oleksin kella vaadanud.

Niinimetatud "kirkas unenäos" (lucid dreaming) suudab inimene end unenäos juhtida. Seda on mul ikka ette tulnud, et kui mulle miski ei meeldi, siis lihtsalt suunan unenägusid - muudan asjade käiku, teisendan stsenaariumi, põgenen vajadusel üliinimliku kiirusega, lendan... Näen nii palju unenägusid, et tunnen küll sageli ära, et olen unes ja siis saan ka aru, et see on minu kontrollida. Mõnes mõttes võin elada nagu kahes paralleelses maailmas. Ka seda tuleb ette, et kui unenägu pooleli jääb, siis mõtlen välja, mis võiks edasi minna, jään uuesti magama ja vaatan unenägu edasi just nii, nagu soovin. Võib-olla tundub see kõik ebarealistlik, aga paljud rahvad on läbi ajaloo näinud unenägude maailma sama reaalsena kui pärismaailma. Ja kes siis ütleb, mis see "päris" päris on. See on vaatenurga küsimus. Ja enamikele meist on see imede maailm kättesaadav. Kuigi jah, mitte alati kontrollitav ja mitte alati meeldiv.

Unenäod võivad meie jaoks olla ka suureks inspiratsiooniks. Olen ise nii palju näinud erinevaid filmi- ja raamatustsenaariume, kunstiteoseid jne, mida võiks ju vabalt realiseerida. Aga arvatakse, et näiteks Mendelejev sai idee oma tabeli jaoks just unenäost ja Larry Page nägi kõigepealt Google'it unes (ma nägin paar päeva tagasi unes Facebooki, aga see on juba leiutatud... :D), James Watson nägi unenägu DNA topeltheeliksist jne, jne. Nii et me ei saa kindlasti unenägude tähtsust alahinnata.

Paljud usuvad, et unenäod ennustavad teatud sündmusi ka ette. Kes sedagi teab. Ma ei tahaks selles osas spekuleerida ega kutsuda kedagi üles hakkama oma unenägude sümboolikat prohveteeringuks tõlgendama, aga ei saa siiski eitada, et saame teatud sõnumeid unes ette. Näiteks nägin kunagi unes ette Tallinn-Kärdla lennuki allakukkumist paar kuud enne selle juhtumist - see näis unenäos nii tobe, et väike lennuk Hiiumaa kohal alla kukub, aga nii tõesti juhtus. Üldiselt ma siiski otseselt sündmusi ette ei näe, aga võib-olla ei oska ma ka vastavaid sümboleid lugeda. Pigem tasuks mõelda unenägude psühholoogilistele tähendustele - need aitavad küll meie meeleseisunditest paremini aru saada. Näiteks vee nägemine peegeldatavat tundeid - kui vesi on sogane, siis võib arvata, et meil on tundedki sellised, selge, rahulik vesi aga peegeldab stabiilsust jne. On nii palju sellist, mida me veel ei tea.

Mõned inimesed kõnnivad unes ringi. Kuigi enamasti on see kahjutu tegevus, kuni aknast välja ei hüpata, siis mõni inimene on teinud vägagi tavatuid tegusid, isegi sõitnud autoga. Huvitav on aga see, et üks tavaline medõde, kes ei teadnud endal olevat mingeid erilisi kunstikalduvusi, maalib öösiti tavatuid pilte ja ei mäleta oma tegevusest hommikuti midagi. Tal on isegi oma kodulehekülg, kus võib tema teoseid imetleda: http://www.leehadwin.com/

Huvitav on see, et kuigi meie keha (enamasti) unenägude ajal puhkab, siis meie aju on veelgi aktiivsem kui ärkvel olles. Aga ilmselt on see aju viis erinevaid asju meie peas ära lahendada. Öeldakse ka, et inimesed, kes näevad palju unenägusid, on ka loovamad.

Jah, ka pimedad "näevad" und. Need, kes on kunagi näinud, näevad tõesti ka kujutisi, kuigi aja möödudes muutuvad nendegi unenäod visuaalivabaks, aga hõlmatud on siiski muud meeled.

Võib tunduda tavatu, aga kõik inimesed, keda unes näeme, on meile kusagilt juba tuttavad - meediast, rahva seast... Meie aju ei suuda luua nägu, mida ta pole kunagi näinud.

Me näeme und umbes 2 tundi ööpäevas, nii et öö jooksul näeme mitmeid unenägusid (4-7), millest mõned kestavad vaid sekundeid, kuigi näivad tundidena. Arvatavalt näeb keskmine inimene 6 aastat oma elust unenägusid - mõelge, 6 aastat sürreaalses, ebamaises maailmas... See on päris hulk aega.

Enamik meist on tuttavad unehalvatusega - meie keha on unede ajal enamasti liikumisvõimetu (välja arvatud mõnedel uneskõndijatel), ilmselt et kaitsta meid soovimatute tegude eest. Mõnikord aga jätkub see "halvatus" ka veel pärast ärkamist ning see on suhteliselt ebameeldiv tunne. Õnneks on see kiiresti mööduv.

Mis puutub magamise kestvusse, siis on inimesi, kes kannatavad niiöelda uinuva kaunitari sündroomi all ja võivad magada mitu päeva järjest. Enamasti on see konditsioon siiski ajaga mööduv. Küll aga on inimeste unevajadus erinev - mul endal on olnud aegu, kus suudan magada 15 tundi ööpäevas, üldiselt 10 tunnist siiski piisab. Margaret Thatcher aga näiteks vajavat vaid 3-4 tundi und päevas. Mõelge, milline produktiivsus! (Ainult kaelkirjak magab veel vähem...)

Unenägudele on aga tähtsust omistatud läbi terve ajaloo. Näiteks koostasid esimese unenägude sõnaraamatu egiptlased juba 4000 aastat tagasi. Põlised austraallased aga on omistanud unenägude maailmale sama reaalse tähenduse kui ärkveloleku maailmale.

Kuni aga leiutatakse masin, mis suudab salvestada meie unenägusid ja neid meile hommikul ette mängida, jääb ilmselt paljugi unenäomaailmast meile kättesaamatuks ja saladuslikuks. Aga olge rahulikud, selle masina leiutamise kallal töö juba käib...

Seni aga võime olla tänulikud, et meil on võime näha unenägusid ja unistada...

2. juuli 2017 - tuul

Tuul. Jajah, seesama tuul, mis siin hiljaaegu paksu pahandust tegi ja autosid lömastas. Miks ometi olla sellise asja eest tänulik, tekib ehk küsimus.
Täna hommikul rattaga tööle sõites puhus mulle vastu nii kõva tuul, et ma oleksin otsekui vastu nähtamatut müüri põrutanud rattaga. Kõrvus vilistas ja väntasin, kui palju jaksasin, edasi ei liikunud kuigivõrd. Kui sellest kõigest hoolimata tundsin selle stiihia ees korraga jalustnõrgestavat aukartust - oled ehk midagi sarnast tundnud, kui seisad vaikselt ja korraga tabab sind sahmakas tuulehingust kogu oma jõuga - ajad käed laiali ja tunned looduse vägevust. See võtab hingegi kinni, aga millegipärast tekitab seletamatut rõõmu ja hingevärinat. Juba selle tunde eest olen tänulik. Aga ma räägin veel ühe loo tuulest...

Elas kord üks talumees, kes kasvatas vilja. Igal aastal ta nurises ja kurtis ja kaebles Jumala poole, et küll oli suvi liiga külm, küll liiga palav, küll liiga vihmane, küll ei olnud jällegi piisavalt vett. Niimoodi kestis see aasta aastalt, kuni Jumal ise lõpuks pöördus selle talumehe poole, öeldes: "Ma näen, et sa pole rahul minu antuga. Teeme siis nii, et ma annan sulle üheks aastaks ise võimu oma põllu kohal oleva ilma üle - siis saad ise valida just täpselt sellise ilma, nagu sulle sobib!" 
Mees oli jahmunud, kuid rõõmustas ootamatult süllekukkunud võimaluse eest. Ja tõesti, Jumal oli oma sõna pidanud - kui mees soovis, et paistaks päike, polnud põllu kohal ainsatki pilve ning päike hellitas kasvavaid viljapäid. Kui aga tundus, et vili vajaks vett, lasi talumees kõrte peale mõnusat sooja vihma sadada. 
Möödus suvi ja saabus lõikusaeg - tundus, et kõik on suurepärane, sest vili oli kasvanud mühinal ja tõotas tulla rikkalik saak. Kui aga mees läks vilja üle vaatama, tabas teda täielik šokk - kõrred olid küll imeilusad, ent viljapead olid teradest täiesti tühjad! Mees keeras oma pea taeva poole ja hüüdis Jumalat.
"Mis on siis nüüd lahti? Kas ei saanud saanud sa ise mitte luua endale kõige ideaalsemaid tingimusi vilja kasvuks? Kas ei saanud sa ise mitte valida endale igaks päevaks sobivat ilma?" küsis Jumal.
Mees näitas Jumalale tühje viljapäid ning laiutas käsi:
"Ma ei saa aru. Ma ju ometi andsin viljale piisavalt päikest ja vihma - hoolitsesin väga selle eest, et taimedel oleks nii vett kui valgust. Kui nüüd... nüüd on mu saak ometi rikutud!"
"Sa andsin viljale küll päikest ja vihma, aga kas sa lasid ka tuult viljapäid hellitada?" küsis Jumal.
Tuul... See tüütu juustesasija, see hirmus puudemurdja, see kole tolmukeerutaja. See oli mehel täiesti meelest läinud. 
"Milleks tuul?" küsis ta nõutult.
"Just tuul on see, mis su kalleid viljapäid tolmeldab, et peades saaksid kuldsed terad valmida. Ilma selleta vili ei valmi," vastas Jumal.
Mees lasi pea norgu, mõistes, et taaskord on Jumal olnud temast targem ning tema oma inimlikkuses ei osanud kõikide oluliste asjade peale mõelda. Edaspidi lubas ta olla rahul just sellise ilmaga, mida Jumal jagab, sest tema ei jäta ju midagi vajalikku kahe silma vahele - isegi kui inimestele tema pakutav ei meeldi. Aga kõik on millekski vajalik. Isegi tuul...

1. juuli 2017 - ühistransport

Ma pean ausalt tunnistama, et kuulun nende paljude hulka, kes aeg-ajalt ühistranspordiliiklust kiruda armastab - küll on ta liiga täis, liiga kallis, ei sõida õigetel aegadel, jääb hiljaks, jääb vahele, haiseb...
Liiga, liiga, liiga...
Aga see, et meil on olemas täiesti toimiv ja tegelikult mitte hingehinnaga ühistransport, on tegelikult tänu põhjus. Meil on näiteks uute rongide kõrval suhteliselt puhtad ja konditsioneeritud bussid, nendest linnadevahelistes bussides on sageli isegi tasuta internet, filmivaatamise võimalus, joogi-söögi võimalus jne, jne. Luksus, mida me oleme hakanud iseenesestmõistetavalt võtma. Ja Tallinna inimestel on muidugi lausa tasuta võimalus ühistranspordis liigelda. Küsimust, kas see finantsilises mõttes pikemas perspektiivis ka väga mõistlik on, ma siinkohal ei aruta. Aga bussi-trammi-trolliga sõitjatele on see pealinnas kindlasti suur privileeg.
Meie transport ei käi lihtsalt millalgi "mañana" ja saabub siis millalgi kolm päeva pärast.
Meie transport ei näe välja selline:

Või selline:

Nii et jah, ma olen tänulik, kui lähen jaama, vaatan kellaaja, ostan pileti, astun bussi/rongi/trammi/trolli ja sõidan sinna, kuhu tahan, millal tahan.