Mis oleks mõnusam, kui kuuma päikese käes haarata kätte üks mõnus rammus jäätis ja lasta sel oma meeli (l/j)ahutada! Jäätis on suve kuum sõna ja ma ei ole veel siiani kohanud inimest, kes üldse jäätist ei sööks. Mõni lihtsalt on salasööja. (Tunnistage nüüd üles!)
Ja meil on tänapäeval võimalik valida umbes miljoni erineva sordi vahel. Hea küll, see on väikene liialdus, aga fakt on see, et ilmselt keegi meist ei suuda elu jooksul kõiki neid maitseid proovida, mida kaubandus pakub. Jäätisekunn Uku Nurk ehk välja arvatud. :D
Nii et midagi meeldivat leiab ehk igaüks.
Jäätis on aga hoopis vanem leiutis kui meie siin külmkappidega harjunud inimesed võiksime arvata. Juba enne Kristust oskasid vanad kreeklased nautida jäätisega sarnanevat maiust. Enne 10. sajandit tehti aga JÄÄtist tõepoolest JÄÄST. Igatahes tõi 14. sajandi maadeuurija Marco Polo jäätist oma reisidelt kaasa ja mitu sajandit oligi jäätis enamasti vaid kõrgklassi privileeg. Kui jäätist aga 1851. aastal tööstuslikult tootma hakati, said ka vaesemad maiustuse meki suhu.
Tänaseks ongi jäätisest vähemalt Ameerikas saanud enimmüüdud maiustus. Ameeriklased on ka maailma suurimad jäätisetarbijad - aastas süüakse seal ära pea 23 liitrit jäätist inimese kohta. (Nüüd arvutage välja, mitme inimese aasta jäätise kogus oli maailma suurimas jäätises, mis tehti Kanadas ja mis kaalus 24 tonni! Kuna ühe tavalise jäätisetuutu ärasöömiseks kulub umbes 50 limpsatust, siis arvutage, mitu korda tuli Kanada jäätise ärasöömiseks keelt liigutada! Kõrgem matemaatika. :D)
Kui kõige populaarsemad jäätisemaitsed on teadagi vanilje ja šokolaad, siis on loodud ka üsna ebatraditsioonilisi maitseid, siin mõned näited (valige lemmik nüüd välja):
* hot dogi maitseline jäätis
* krokodillimunajäätis
* peekonijäätis (nagu mida?)
* suitsulõhejäätis
* kaheksajalajäätis
* küüslaugujäätis (ma kujutan ette, et Eestis müüdavast mustast küüslaugust annaks päris vinge jäätise meisterdada)
* juustuburgerijäätis (ee... )
* hobuselihajäätis (ei ole võimalik, onju?)
* homaarijäätis
* mädarõikajäätis (uh, see kõlab nagu Eesti külameeste vingerpuss)
* wasabijäätis (ilus roheline, kas pole?)
* sinihallitusjuustujäätis pirniga (seda kindlasti prooviks!)
* kalkunilihajäätis (Ameerika tänupühade magustoit?)
* pitsajäätis
Ja lisaks, Eskimo jäätis ei ole tegelikult see, mida tegi kadunud Onu Eskimo või lihtsalt šokolaadikattega vanillijäätis. PÄRIS eskimo jäätis koosneb lisaks marjadele ka loomarasvast (näiteks põhjapõdra või vaalarasvast). Nämma, eks?
Nii et ma tõesti usun, et ka soolase eelistajad leiavad jäätiseriiulilt oma maitse. Ja mina olen tänulik, et mul on külmkapist võimalik endale selline maius võtta. :P
Wednesday, 2 August 2017
Monday, 24 July 2017
24. juuli 2017 - päike
Käes on südasuvi ja päike on lõpuks avaldanud oma kõige soojema palge Eestimaa jaoks. Tuul on vaibunud, õhk on täis rammestavat suvelõhna, putukad sumisevad agaralt, otsides õite seest magusat nestet. Inimesed on imbunud linnast ära veekogude lähistele päikest ja sooja vett nautima.
Kõik on täis imelist säravat valgust - valgust, mida eestlane pool aastat niiväga taga igatseb, et on valmis seda otsima kõikjalt - soojadelt maadelt, solaariumist, kodukolde südamest... Aga suvel on maailm üle külvatud sooja valgusega, mis paneb sillerdama kõik meie ümber. Koos selle valguse ja soojusega näib, nagu kaoksid peaaegu olematuks muutunud varjude taha ka kõik raskused ja muremõtted. Lihtsalt nii mõnus on kasvõi korrakski istuda maja ees toolil, sirutada välja oma koivad ja tunda, kuidas soe päike nahka mõnusalt pruunimaks (loe: punasemaks) paitab. Muidugi tuleb seda kõike mõistlikult nautida, aga sageli on raske piiri pidada - nii kaua on ju suve igatsetud.
Lisaks valgusele ja soojusele pakub päike täiesti kordumatuid vaatepilte nii tõustes, kui loojudes, trumbates üle mistahes maise kunstniku loomingu. Elasin aastakese paigas, kus polnud ei telerit, Internetti ega mobiiltelefone ja meie ainsaks kinoks oli istuda õhtuti kiviaia peal ja vaadata loojuvat päikest. See korvas mitmekordselt igasuguste tehniliste võimaluste puudumise. Ja igal õhtul on see vaatepilt isesugune, kordumata kunagi.
Tunnistan ise, et olen pigem õhtuinimene ja päikesetõuse on mu elus oluliselt vähem olnud kui päikeseloojanguid, aga ma naudin võrdselt mõlemate värvidemängu ja olen suuteline ka kõige suurema kiirustamise juures hetkeks peatuma ja lihtsalt vaatama. Mõtlen väikese kahetsustundega kõikidele nendele, kes nendel hetkedel pead pööramata minust mööduvad. Päikesevärvid on kingitus, mida ei saa vastu võtmata jätta.
Nii et päike kogu oma variatsioonides on üks neist paljudest asjadest, mille eest olla tänulik.
Boonusena siia lõppu üks pilt päikeseloojangust (leitud Internetist):
Kõik on täis imelist säravat valgust - valgust, mida eestlane pool aastat niiväga taga igatseb, et on valmis seda otsima kõikjalt - soojadelt maadelt, solaariumist, kodukolde südamest... Aga suvel on maailm üle külvatud sooja valgusega, mis paneb sillerdama kõik meie ümber. Koos selle valguse ja soojusega näib, nagu kaoksid peaaegu olematuks muutunud varjude taha ka kõik raskused ja muremõtted. Lihtsalt nii mõnus on kasvõi korrakski istuda maja ees toolil, sirutada välja oma koivad ja tunda, kuidas soe päike nahka mõnusalt pruunimaks (loe: punasemaks) paitab. Muidugi tuleb seda kõike mõistlikult nautida, aga sageli on raske piiri pidada - nii kaua on ju suve igatsetud.
Lisaks valgusele ja soojusele pakub päike täiesti kordumatuid vaatepilte nii tõustes, kui loojudes, trumbates üle mistahes maise kunstniku loomingu. Elasin aastakese paigas, kus polnud ei telerit, Internetti ega mobiiltelefone ja meie ainsaks kinoks oli istuda õhtuti kiviaia peal ja vaadata loojuvat päikest. See korvas mitmekordselt igasuguste tehniliste võimaluste puudumise. Ja igal õhtul on see vaatepilt isesugune, kordumata kunagi.
Tunnistan ise, et olen pigem õhtuinimene ja päikesetõuse on mu elus oluliselt vähem olnud kui päikeseloojanguid, aga ma naudin võrdselt mõlemate värvidemängu ja olen suuteline ka kõige suurema kiirustamise juures hetkeks peatuma ja lihtsalt vaatama. Mõtlen väikese kahetsustundega kõikidele nendele, kes nendel hetkedel pead pööramata minust mööduvad. Päikesevärvid on kingitus, mida ei saa vastu võtmata jätta.
Nii et päike kogu oma variatsioonides on üks neist paljudest asjadest, mille eest olla tänulik.
Boonusena siia lõppu üks pilt päikeseloojangust (leitud Internetist):
Friday, 21 July 2017
21.juuli 2017 - Facebook
Ma tean küll, et see sotsiaalne meedia on üks paras hullus ja ilmselt võtab paljudel meeletult palju aega ära. Pean siiski tunnistama, et ma ise väga suur postitaja ei ole. Pigem postitan siis, kui tõesti midagi erilisemat jagada, aga pigem ei taha oma eraelu nii avalikus keskkonnas jagada.
Ometi olen ma tänulik selle eest, et Facebook pakub mulle võimalust kasvõi natukenegi oma sõprade-tuttavate tegemistega kursis olla. Muidugi on reaalne suhtlus alati eelistatud, aga paraku ei saa kõikide heade tuttavatega väga sageli kokku, paljud neist on ka välismaal ja ilma Facebookita ei teakski ma teinekord, kus nad on või mis nad teevad. Nii et see on omamoodi nagu võimalus olla nendega koos, jagada nende elusündmusi.
Samuti tuletab Facebook nii lahkelt inimeste sünnipäevi meelde. Paratamatult ei jõua kõikide inimeste sünnipäevi meeles pidada. Kuigi kõige lähedasemate inimeste hällipäevad üldiselt ei unune, siis juba kaugemaid sõpru ei oskakski mõnikord ilma Facebookita õnnitleda. Ja ausalt, ka endal on tore saada õnnesoove inimestelt, keda ammu pole näinud. Võib-olla peab mõni seda pinnapealseks, aga ma ise mõtlen alati nende inimeste peale, keda õnnitlen või kes mind õnnitlevad - mõtlen kõikide nende sündmuste peale, mis on meid kokku toonud. Ma arvan, et see on ainult hea. Lihtsalt ei tohi unustada võimalusel ka Facebookiväliselt suhelda :)
Nii et, härra Mark Zuckenberg, kes sa vaid 13 aastat tagasi lõid Harvardis oma kaastudengite jaoks sotsiaalseks suhtluseks väikese pesa nimega Facebook ning ei osanud arvatagi, et see tohutul kiirusel populaarsust kogub ja on tänaseks juba ligi 2 miljardi inimese igapäev, tänud Sulle, et lõid sellise võimaluse. Toogu see siis meieni iga päev killukesi oma sõprade eluhetkedest.
Ometi olen ma tänulik selle eest, et Facebook pakub mulle võimalust kasvõi natukenegi oma sõprade-tuttavate tegemistega kursis olla. Muidugi on reaalne suhtlus alati eelistatud, aga paraku ei saa kõikide heade tuttavatega väga sageli kokku, paljud neist on ka välismaal ja ilma Facebookita ei teakski ma teinekord, kus nad on või mis nad teevad. Nii et see on omamoodi nagu võimalus olla nendega koos, jagada nende elusündmusi.
Samuti tuletab Facebook nii lahkelt inimeste sünnipäevi meelde. Paratamatult ei jõua kõikide inimeste sünnipäevi meeles pidada. Kuigi kõige lähedasemate inimeste hällipäevad üldiselt ei unune, siis juba kaugemaid sõpru ei oskakski mõnikord ilma Facebookita õnnitleda. Ja ausalt, ka endal on tore saada õnnesoove inimestelt, keda ammu pole näinud. Võib-olla peab mõni seda pinnapealseks, aga ma ise mõtlen alati nende inimeste peale, keda õnnitlen või kes mind õnnitlevad - mõtlen kõikide nende sündmuste peale, mis on meid kokku toonud. Ma arvan, et see on ainult hea. Lihtsalt ei tohi unustada võimalusel ka Facebookiväliselt suhelda :)
Nii et, härra Mark Zuckenberg, kes sa vaid 13 aastat tagasi lõid Harvardis oma kaastudengite jaoks sotsiaalseks suhtluseks väikese pesa nimega Facebook ning ei osanud arvatagi, et see tohutul kiirusel populaarsust kogub ja on tänaseks juba ligi 2 miljardi inimese igapäev, tänud Sulle, et lõid sellise võimaluse. Toogu see siis meieni iga päev killukesi oma sõprade eluhetkedest.
Wednesday, 19 July 2017
19.juuli 2017 - fotoaparaat
Millise kergusega saame tänapäeval jäädvustada mistahes hetke, kanda endaga kaasas ilusaid, naljakaid, põnevaid, mälestusi, hoida visuaalselt enda ligi inimesi, keda armastame. Kas pole see mitte põhjus olla tänulik!
Veel vaid paarsada aastat tagasi oli selline tänapäeval nõnda igapäevane võimalus vaid fantaasiavaldkonda kuuluv ja ilmus ehk siin seal mõnedes imemuinasjuttudes, mis jäid inimeste jaoks otsekui mingi ebamaisuse loori taha, igavesti kättesaamatuteks, vaid unistustesse kuuluvaks. Kuid nüüd on paljud imemuinasjutud teoks saanud, nende seas võimalus hetkega talletada mistahes meile meeldiv moment.
Sõna "fotograafia" tuleneb, nagu suur osa tehnoloogiaalaseid termineid, kreeka keelest ja tähendab "valgusega joonistamist". Soomlased on seda üsna otseselt võtnud ja tõlkinudki foto kui "valokuva". Tegelikult on see ju üsna poeetiline - valguspilt, valguskunst.
Meid võib ehk üllatada, aga fotograafia sai mõnes mõttes alguse juba 17. sajandi alguses, kui avastati, et päike muudab hõbenitraadi mustaks, kuigi tollal leiti, et mingit praktilist väärtust sellel ei ole. Katsed hõbenitraadiga aga jätkusid õnneks sellegipoolest ja läbi järgnevate sajandite avastati, et nõnda valguse ja hõbenitraadiga töödeldud paberi peale saab erinevaid kujutisi tekitada.
Esimene foto tehti juba 1820. aastatel. Kuigi kujutise tekkimiseks läks mitu päeva (ehk siis fotograafide keeles - säriaeg oli väga-väga pikk), oli kujutis täiesti äratuntav ja valguspiltide ajalugu oli saanud alguse. Selline nägi välja esimene säilinud foto aastast 1826 ja selle autor on Joseph Nicéphore Niépce:
Juba mõned aastad hiljem, 1838, õnnestus Niépce'i partneril, Louis Daguerre'il (seesama, kes leiutas ka dagerrotüüpia) luua märksa kvaliteetsem pilt. Ta pildistas liiklusrohket tänavat, aga kuna säriaeg oli ikkagi üsna pikk (mitu minutit), siis ei jäänud liiklus näha, küll aga tabas fotosilm kingaviksija koos kliendiga:
Ja juba aasta hiljem, 1839, loodi ka esimene portreefoto, mis ei jää oma teravuselt sugugi alla paljudele tänapäeva fotodele:
Nüüd aga ei kujutaks me elu ilma digipiltideta ettegi. Aga milline põnev ja pikk tee on olnud selleni, et me saaks võtta taskust telefoni, vajutada klõps ja saata selle maailma laiali. Milline tohutu hulk avastusi ja ka ebaõnnestumisi ja katseid on selle võimalikuks teinud!
Nii et jah, ma olen tänulik. Ja klõpsutan mõnuga. :)
Friday, 14 July 2017
14. juuli 2017 - vitamiinid
Ma olen suhteliselt regulaarne vitamiinide tarbija, et tervis ikka raudne oleks (ja jaksaks kõiki neid haigusi kanda...) ja et lihtsalt enesetunne hea oleks. Ja et poleks seda pikka 9 kuud kestvat väsimust, mis kestab 1. koolipäevast lastekaitsepäevani. Ma ei ole sealjuures mingi hull tervisefriik, kes valimatult kõik näost sisse ajab, mida keegi soovitab, aga kuna tekkis reaalne vajadus ihu natuke turgutada (kõigest kippus puudus olema), siis hakkasin seda asja tasapisi enda jaoks uurima.
Nii olengi nii enesestmõistetavalt näiteks igapäevaselt söönud C- ja D-vitamiini ja rauda ning mõtlesin siis, et kui tänulik ma olen, et saan sedasi lihtsa vaevaga puudujääke turgutada. Ma võin küll korralikult süüa ja päikese käes olla, aga midagi pole teha, meie kliimas jääb sellest puudu ja praktiliselt kõikidel eestlastel on pidev D-vitamiini puudus, enamik lihtsalt pole sellest teadlikud. Õnneks on ka arstid ja apteegid hakanud seda mõistma ja senise maksimaalse 1000 IU (International Unit ehk rahvusvaheline ühik, D vitamiini puhul on 1000 IUd 25 mikrogrammi) müüakse nüüd Eesti käsimüügis kuni 4000 IUd. Olen ise kogenud, et alla selle ei ole üldse mõtet jamada, kui on puudujääk.
Ma arvan, et vitamiinidega oleme kõik ühel või teisel kujul kokku puutunud. Mäletan, et lapsena anti meile pisikesi hästi hapusid ümmargusi kollaseid pille, mis oli C-vitamiin. Samuti anti glükoositablette ja need olid maitsvad küll. Mulle tegelikult meeldisid need hapud ka, kuigi need olid ikka tõesti väga hapud. Õnneks ei antud lastele purki kätte, muidu oleks me endale ilmselt liiga teinud.
Vitamiinide kasulikkust tunti juba ammu enne vitamiinide avastamist. Näiteks teadsid juba vanad egiptlased, et maksa söömine aitab leevendada kanapimedust (mida põhjustab A-vitamiini puudus), 18. sajandil avastas Šoti arst James Lind, et tol ajal üsna levinud skorbuuti aitavad ravida tsitruselised ja seetõttu said sidrunid-apelsinid aja jooksul laevameeskondade kohustuslikuks söögilisaks, sest just pikkadel laevasõitudel kippus söök ühekülgseks jääma ja C-vitamiini puudustest tekkiv skorbuut kummitama. Huvitav on see, et skorbuuti uuris 19. sajandil just Tartu Ülikoolis töötanud kirurg Nikolai Lunin. Ta tegi hiirtega katse, söötes ühtedele neist erinevaid piimast eraldatud aineid (proteiine, rasvu, süsivesikuid ja sooli) ja teistele lihtsalt piima. Esimese grupi hiired surid, aga teised arenesid normaalselt. Seega tegi ta järelduse, et "looduslik toit, nagu näiteks piim, peab järelikult lisaks teadaolevatele ainetele sisaldama väikeses koguses veel mingit eluks vajalikku ainet." Sellega võib vitamiinide avastamise alguse tuua siiasamasse Eestisse ja me võlgneme tänu sellele kohalikule arstile. Tema avastusi ei tunnustatud küll mõnda aega, aga algus oli tehtud.
Sõna "vitamiin" loodi siiski mitte väga palju aastaid pärast vitamiinide avastamist. Selle loojaks oli 1912. aastal Poola biokeemik Kazimierz Funk. Ta pani kokku sõnad "vital" (elutähtis / elu) ja "amiin" (lämmastikuühend), sest siis arvati, et just lämmastikühendid on need salapärased ained, mis aitavad erinevaid haigusi ennetada. Kuigi B1 vitamiini ehk tiamiini puhul ongi tegu lämmastikühenditega, siis teiste vitamiinide puhul see nii ei ole.
Inimeste sees on teadaolevalt 13 vitamiini - neist 9 vesilahustuvad (B-vitamiinid ja C) ja 4 rasvlahustuvad (A, D, E, K)
Kust aga erinevaid vitamiine saada, sellest annab näiteks päris hea ülevaate Toitumine.ee lehekülg.
Igal juhul tasub toituda mitmekesiselt ja palju õues viibida, aga meie põhjamaises kliimas peab ikkagi arvestama, et vähemalt teatud (sandi suusailma) aegadel vajab enamik inimesi ka lisavitamiine. Nii et hoidke ses osas endal ja lähedastel silm peal ja olgem tänulikud, et paljusid vaevusi, mis veel paarsada aastat tagasi inimesi hauda viisid, saab ravida lihtsalt vitamiine tarbides.
Nii olengi nii enesestmõistetavalt näiteks igapäevaselt söönud C- ja D-vitamiini ja rauda ning mõtlesin siis, et kui tänulik ma olen, et saan sedasi lihtsa vaevaga puudujääke turgutada. Ma võin küll korralikult süüa ja päikese käes olla, aga midagi pole teha, meie kliimas jääb sellest puudu ja praktiliselt kõikidel eestlastel on pidev D-vitamiini puudus, enamik lihtsalt pole sellest teadlikud. Õnneks on ka arstid ja apteegid hakanud seda mõistma ja senise maksimaalse 1000 IU (International Unit ehk rahvusvaheline ühik, D vitamiini puhul on 1000 IUd 25 mikrogrammi) müüakse nüüd Eesti käsimüügis kuni 4000 IUd. Olen ise kogenud, et alla selle ei ole üldse mõtet jamada, kui on puudujääk.
Ma arvan, et vitamiinidega oleme kõik ühel või teisel kujul kokku puutunud. Mäletan, et lapsena anti meile pisikesi hästi hapusid ümmargusi kollaseid pille, mis oli C-vitamiin. Samuti anti glükoositablette ja need olid maitsvad küll. Mulle tegelikult meeldisid need hapud ka, kuigi need olid ikka tõesti väga hapud. Õnneks ei antud lastele purki kätte, muidu oleks me endale ilmselt liiga teinud.
Vitamiinide kasulikkust tunti juba ammu enne vitamiinide avastamist. Näiteks teadsid juba vanad egiptlased, et maksa söömine aitab leevendada kanapimedust (mida põhjustab A-vitamiini puudus), 18. sajandil avastas Šoti arst James Lind, et tol ajal üsna levinud skorbuuti aitavad ravida tsitruselised ja seetõttu said sidrunid-apelsinid aja jooksul laevameeskondade kohustuslikuks söögilisaks, sest just pikkadel laevasõitudel kippus söök ühekülgseks jääma ja C-vitamiini puudustest tekkiv skorbuut kummitama. Huvitav on see, et skorbuuti uuris 19. sajandil just Tartu Ülikoolis töötanud kirurg Nikolai Lunin. Ta tegi hiirtega katse, söötes ühtedele neist erinevaid piimast eraldatud aineid (proteiine, rasvu, süsivesikuid ja sooli) ja teistele lihtsalt piima. Esimese grupi hiired surid, aga teised arenesid normaalselt. Seega tegi ta järelduse, et "looduslik toit, nagu näiteks piim, peab järelikult lisaks teadaolevatele ainetele sisaldama väikeses koguses veel mingit eluks vajalikku ainet." Sellega võib vitamiinide avastamise alguse tuua siiasamasse Eestisse ja me võlgneme tänu sellele kohalikule arstile. Tema avastusi ei tunnustatud küll mõnda aega, aga algus oli tehtud.
Sõna "vitamiin" loodi siiski mitte väga palju aastaid pärast vitamiinide avastamist. Selle loojaks oli 1912. aastal Poola biokeemik Kazimierz Funk. Ta pani kokku sõnad "vital" (elutähtis / elu) ja "amiin" (lämmastikuühend), sest siis arvati, et just lämmastikühendid on need salapärased ained, mis aitavad erinevaid haigusi ennetada. Kuigi B1 vitamiini ehk tiamiini puhul ongi tegu lämmastikühenditega, siis teiste vitamiinide puhul see nii ei ole.
Inimeste sees on teadaolevalt 13 vitamiini - neist 9 vesilahustuvad (B-vitamiinid ja C) ja 4 rasvlahustuvad (A, D, E, K)
Kust aga erinevaid vitamiine saada, sellest annab näiteks päris hea ülevaate Toitumine.ee lehekülg.
Igal juhul tasub toituda mitmekesiselt ja palju õues viibida, aga meie põhjamaises kliimas peab ikkagi arvestama, et vähemalt teatud (sandi suusailma) aegadel vajab enamik inimesi ka lisavitamiine. Nii et hoidke ses osas endal ja lähedastel silm peal ja olgem tänulikud, et paljusid vaevusi, mis veel paarsada aastat tagasi inimesi hauda viisid, saab ravida lihtsalt vitamiine tarbides.
Thursday, 13 July 2017
13. juuli 2017 - head lõhnad
Ma olen tänulik heade lõhnade eest enda ümber...
... värskelt niidetud muru veidi hapukas lõhn...
... uue raamatu trükisoe lõhn - nii hea on avada raamat ja pista nina selle kaante vahele...
... äikesejärgse õhu värskus...
... sirelite rammestav aroom...
... päikesesooja puidu hõng...
... piparmündi värske lõhn...
... päikeses kuivanud niidetud heina magus lõhn...
... värskelt küpsetatud kuumade (kaneeli)saiakeste lõhn...
... kohviaroom (kuigi ma pole eriline kohvijooja, meeldib mulle värskelt jahvatatud kohvi lõhn)...
... kevadise tärkava looduse, sooja mulla lõhn...
... mere soolane hingus...
... vihmamärja metsa rammus ja värske lõhn...
... nelgiga pikitud apelsini mõnusalt jõulune aroom...
... värskelt pestud juuste lõhn...
... kummalisel kombel ka värske värvi kergelt uimastav lõhn...
... võiga praetud sibulate lõhn pannil...
... oma lapsepõlvekodu lõhn...
...
Usun, et tead seda nimekirja veel jätkata. :)
... värskelt niidetud muru veidi hapukas lõhn...
... uue raamatu trükisoe lõhn - nii hea on avada raamat ja pista nina selle kaante vahele...
... äikesejärgse õhu värskus...
... sirelite rammestav aroom...
... päikesesooja puidu hõng...
... piparmündi värske lõhn...
... päikeses kuivanud niidetud heina magus lõhn...
... värskelt küpsetatud kuumade (kaneeli)saiakeste lõhn...
... kohviaroom (kuigi ma pole eriline kohvijooja, meeldib mulle värskelt jahvatatud kohvi lõhn)...
... kevadise tärkava looduse, sooja mulla lõhn...
... mere soolane hingus...
... vihmamärja metsa rammus ja värske lõhn...
... nelgiga pikitud apelsini mõnusalt jõulune aroom...
... värskelt pestud juuste lõhn...
... kummalisel kombel ka värske värvi kergelt uimastav lõhn...
... võiga praetud sibulate lõhn pannil...
... oma lapsepõlvekodu lõhn...
...
Usun, et tead seda nimekirja veel jätkata. :)
Wednesday, 12 July 2017
12.juuli 2017 - puhkus
Kindlasti on kõik armsad kaasmaalased tänulikud puhkuse eest. Ausalt, mina olen ka.
Eesti riigis on puhkus tavaliselt 28 kalendripäeva - miinimum 20 päeva, pluss on veel võimalus saada 11 pühadepäeva vabaks (nt jõulud, jaanipäev) ning need on kõik tasustatud.
Vastukaaluks pole Ameerika tööandjatel üldse kohustust töötajatele tasulist puhkust võimaldada, kuigi õnneks seda ikkagi tehakse.
Kes tahaks rohkem puhata, peaks minema näiteks Kuveiti, kus saab koos pühadega puhkuseks 43 päeva. Kes aga armastab riigi raha eest pühi tähistada, peaks minema Kambodžasse, kus on 27 erinevat püha, mis lähevad makstava puhkusena arvesse.
Mitte igal pool ei saa inimesed puhata - paljud tööandjad maailmas sellist luksust ei võimalda, kuigi enamasti on nädalavahetused siiski inimeste enda kasutada. Nii pole asjad aga Põhja-Koreas. Seal on 6-päevane töönädal ja 7.päeval (pühapäeval) käivad inimesed "vabatahtlikult" ja tasuta riigi õitsenguks panustamas. Puhkusest ei saa seal unistadagi. Ja kus seal minna olekski.
Nii et pühkigem pisarad vaestele Põhja-Korealastele mõeldes ning nautigem meile antud hingamise aega. Natuke võib kodus muru niita, aga ei tohi unustada lihtsalt jalad seinal mõnulemist. :)
Eesti riigis on puhkus tavaliselt 28 kalendripäeva - miinimum 20 päeva, pluss on veel võimalus saada 11 pühadepäeva vabaks (nt jõulud, jaanipäev) ning need on kõik tasustatud.
Vastukaaluks pole Ameerika tööandjatel üldse kohustust töötajatele tasulist puhkust võimaldada, kuigi õnneks seda ikkagi tehakse.
Kes tahaks rohkem puhata, peaks minema näiteks Kuveiti, kus saab koos pühadega puhkuseks 43 päeva. Kes aga armastab riigi raha eest pühi tähistada, peaks minema Kambodžasse, kus on 27 erinevat püha, mis lähevad makstava puhkusena arvesse.
Mitte igal pool ei saa inimesed puhata - paljud tööandjad maailmas sellist luksust ei võimalda, kuigi enamasti on nädalavahetused siiski inimeste enda kasutada. Nii pole asjad aga Põhja-Koreas. Seal on 6-päevane töönädal ja 7.päeval (pühapäeval) käivad inimesed "vabatahtlikult" ja tasuta riigi õitsenguks panustamas. Puhkusest ei saa seal unistadagi. Ja kus seal minna olekski.
Nii et pühkigem pisarad vaestele Põhja-Korealastele mõeldes ning nautigem meile antud hingamise aega. Natuke võib kodus muru niita, aga ei tohi unustada lihtsalt jalad seinal mõnulemist. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)